Nobelist ja üks oikumeenilise liikumise algatajaid

Rootsi peapiiskop Nathan Söderblom tegutses sada aastat tagasi maailmarahu ja oikumeenia heaks.

Uppsalas tähistati läinud aasta 8. novembril peapiiskop Nat­han Söderblomi (1866–1931) piiskopiks seadmise 100. aastapäeva. Olulise sündmuse tähistamiseks korraldas Rootsi kirik sümpoosioni teemal «Elu-usk-tulevik: Nathan Söderblom, meie aja inspireerija». Meenutamiseks oli küllaga põhjust, sest Söderblom kuulus kaasaegse oikumeenilise liikumise rajajate hulka. Peale selle oli ta tuntud rahutöö eestvedajana, kultuuritegelasena ja teadlasena. Söderblom sai 1930. aastal Nobeli rahupreemia.
Äratusliikumise taustaga maapastori pojana alustas Nat­han Söderblom oma karjääri Uppsala haiglapastorina. Samaaegselt jätkas ta teoloogiaõpinguid ja huvitus Iraani usunditest. Ta kolis Pariisi, kus oli parem selle teemaga edasi tegelda. Õpingute kõrval tegutses ta kohaliku rootsi koguduse pastorina. Aastal 1901 kaitsest Söderblom Sorbonne’i ülikoolis doktoriväitekirja zoroastrismist. Tööle sai osaks rahvusvaheline tunnustus.

Uuendusmeelsus põhjustas kriitikat
Doktoritöö kaitsmise järel asus Söderblom tööle Uppsala ülikooli algmõistete professorina. Tema huvi muutus ja usundiajaloo uurimisteema asendus protestantismiga, erilist tähelepanu pööras ta Albrecht Ritschli ja Martin Lutheri teoloogiale. Üliõpilased hindasid Söderblomi eriti tema modernsete mõtete tõttu. Samuti oli ta edukas jutlustajana. Aastal 1912 võttis Söderblom vastu kutse tulla kolmeks aastaks Leipzigi ülikooli usundiajaloo professoriks.
Söderblomi valimine peapiiskopiks aastal 1914 tekitas kirikus kriitikat. Temast värske eluloo kirjutanud Jonas Jonsson on kõnelnud jumaliku ettehoolduse paradoksist valimistel. Söderblom sai tuge Uppsala professoritelt ja kultuuriinimestelt, aga mitte piiskoppidelt ja pastoritelt. Ka Soome peapiiskop Gustaf Johansson (1844–1930) suhtus temasse negatiivselt.
Kirikuinimeste kriitika taustal olid ennekõike õpetuslikud põhjused. Söderblom oli kriitiline kultuurprotestandist Ritsch­li suhtes, seistes eriti vastu tema negatiivsele suhtumisele müstikasse ja mõttele sellest, et Jumala riik on siinpoolne. Teisalt esindas Söder­blom nii nagu Ritschlgi sümbolistlik-vaimulikku tõlgendust Kristuse inimeseks saamisest ja ülestõusmisest.
Peapiiskopi valikut mõjutas poliitiline olukord. Kuigi Rootsi oli kaugel Esimese maailmasõja mõjupunktidest, oli olukord ühiskondlikult raske ja valitsus kõikus. Paljud kartsid revolutsiooni. Arvati, et Söderblom võiks olla mees, kes suudaks ehitada sildu. Ta oli tuntud nii selle poolest, et tundis sümpaatiat proletariaadi vastu, kui ka oma kuningameelse oleku poolest.
Peapiiskop tegutses ka Uppsala ülikooli asekantslerina. Sellesse ametisse sooviti saada inimest, kes oleks hinnanud teaduse vabadust. Nii läkski, et kuningas ja poliitikud nimetasid Söderblomi ametisse, hoolimata piiskopkondade vähesest toetusest.
Söderblomi kritiseeriti tema uuendusmeelsuse pärast kuni surmani. Kriitika kahanes märkimisväärselt pärast 1925. aastal Stockholmis toimunud suure rahvusvahelise Life and World liikumise asutamiskonverentsi ja 1930. aastal Nobeli rahupreemia saamise järel.

Rahu ja õigluse eestseisja
Pärast Söderblomi äkksurma 1931. aastal sai temast ikoon. On pakutud, et ta oli eelmise sajandi kõige olulisem Rootsi peapiiskop ja üks oma aja hinnatumatest eurooplastest. Tema jaoks oli olulisim rahutöö. Selle ulatuslikkusest kõneleb ettepanek moodustada Saksamaa, Prantsusmaa ja Suurbritannia liit, et tagada rahu.
Nathan Söderblom esindas sõjaeelset optimistlikku usku oma aja võimalustesse. Peapiiskopiks pühitsemise järel mõistis ta siiski, et maailmas ei hakka enam kunagi valitsema sõjaeelne eriti hea aeg. «La belle époque» oli möödas.
Söderblom arvas, et poliitiliselt neutraalsel Rootsil ja Uppsala peapiiskopil on jumalik kutsumus tegutseda rahu ja õigluse eestseisjana Euroopas. Teistega konsulteerimata saatis ta Euroopa kirikujuhtidele kirja, milles esitas rahuüleskutse. Rahualgatus sai vastukaja üksikutelt neutraalsete riikide kirikujuhtidelt.
Peapiiskop ei andnud siiski alla. Ta jätkas rahvusvaheliste oikumeeniliste kontaktide tugevdamist. Aastal 1925 kutsus ta Stockholmis kokku hilisema Kirikute Maailmanõukogu teise peaharu Life and World liikumise esimese maailmakonverentsi. Üritust rahastasid kirikuvälised sponsorid.
Maailmakonverentsi keskseks teemaks oli rahutöö. Söderblomi peamine saavutus seisnes selles, et endised vaenlased sakslased ja prantslased kohtusid, vestlesid ja palvetasid üheskoos. Söderblomi mõju kaugeleulatuvusest kõneleb see, et ÜRO rootslasest peasekretär Dag Hammarskjöld oli üks tema olulisematest õpilastest.
Söderblom ei pidanud väheolulisteks ka ristiusu õpetuslikke küsimusi. Ta osales neid käsitleva Faith and Order liikumise tegevuses.

Erinevuses on ühtsus
Söderblomil oli idee, et valitud isikutel on keskne roll maailma ajaloo mõjutajana. See mõttelaad tuli esile ka piiskopiameti väärtustamises kiriku ühtsuse hoidjana. Ta kujundas Rootsi peapiiskopi ameti oikumeeniliselt väljapaistvaks.
Söderblomi strateegiaks oli ühendada kirikuid ühistegevuse kaudu ja tugevdada rahvusvahelist õigust rahu teena. Esmalt tuli selleks koondada ühte kirikud, keda ühendas luterlik usutunnistus ja ajalooline piiskopiamet. Söderblom uskus, et peagi liituvad selle protsessiga ka õigeusu kirikud. Katoliku kiriku aeg pidi tulema siis, kui aeg selleks on küps.
Söderblomi ettekujutu­ses tegutses Uppsala juhtivate kristlike tegelaste võrgustiku keskusena, kuhu kristlased saavad koguneda jumalateenistusele ja nõupidamisele. See pidi tulevikus viima kristlaste ühist häält esile toova oikumeenilise nõukogu loomiseni. Osaliselt nendest mõtetest innustatuna sündisid Luterlik Maailmaliit ja Kirikute Maailmanõukogu.
Nathan Söderblomi kindel veendumus oli, et Jumal on elav Jumal, kes juhib maailmakõiksust selle eesmärgi poole. Peale Piibli ilmutab ta end ka usulises kogemuses.
Söderblom ei püüelnud kunagi kirikute ühisorganisatsiooni või kirikute liturgilise ühtsuse poole. Tema järgi on erinevuses ühtsus. Söderblomil ei olnud raske näha katoliiklaste või õigeusklike vaimulikkust. Ta toetus sellele, et kristlastel on ühine hing, ja tal õnnestus kõnetada erinevaid traditsioone esindavaid kristlasi.
Söderblomi käsitlused tegid võimalikuks kirikutevahelise dialoogi, aga jätsid õpetusliku töö teistele. Tema rõhutatud vaimulik oikumeenia on keskne oikumeeniline teema ka tänapäeval. Endiselt on aktuaalsed tema poolt esile tõstetud kiriku õpetuslik erinevus, sobiva keele otsimine ühise traditsiooni vahendamiseks, siiras vaimulikkus usunditevahelises dialoogis ja õigluse ning rahu ühtekuulumise rõhutamine.

Tomi Karttuneni artikli ajalehest Kotimaa (8.1.2015) tõlkis
Kaido Soom

Nathan Söderblom
15.1.1866–12.7.1931
1897 abiellus Uppsala ülikooli üliõpilase Anne Forselliga. Abielust sündis 10 last.
1901 Sorbonne’i ülikooli doktor.
1914 valiti Rootsi kiriku peapiiskopiks.
Pühitses 5. juunil 1921 Tallinna Kaarli kirikus ametisse EELK esimese piiskopi Jakob Kuke.
13. nov 1928 Tartu ülikooli audoktor.
1930 Nobeli rahupreemia kristliku rahuliikumise edendamise eest Esimese maailmasõja ajal.
Peapiiskopiks pühitsemise järel mõistis ta, et maailmas ei hakka enam kunagi valitsema sõjaeelne eriti hea aeg.