Noodid kuuvalgel ehk miks Bach Buxtehude juures käis

Nooruses ei tundu ükski asi võimatu – asi see mõnisada kilomeetrit kõndida, kui eesmärk seda väärt on. Kahekümneaastane Johann Sebastian palus luba kuuks ajaks ametist lahkuda, et minna Lübeckisse kuulama ajastu kuulsaimat organisti ja heliloojat Dietrich Buxtehudet (1637–1707).

Bach ei öelnud oma ülemusele superintendendile muidugi seda, et tee tal jalgsi läbida tuli, mis tähendas vähemalt kahte nädalat ühes suunas ja sama palju tagasi. Asus ju Lübeck Arnstadtist, kus Bach tollal Neukirche organist oli, 450 km kaugusel. Ja mis mõtet oleks olnud veeta Buxtehude juures vaid paar päeva – see aeg pidi Bachil salaplaanis kindlasti pikem olema.
Põhja-Saksamaad tundis Bach juba varasemast noorusest. Suurepärase sopranihääle tõttu kutsuti Tüüringis sündinud lapsmuusikut Lüneburgi Michaelise kloostri koori, kuid aastal 1700, olles 15aastane, Lüneburgi jõudes oli noor Bach pigem bassihäälne. 12 krossi teenis ta kooli kõrval laulmisega siiski ja veetis kaks aastat Lüneburgis tudeerides. Sealne kantoriharidus oli hiljem Leipzigi Thomase kiriku muusikajuhiks (alates 1723) saamisel suure tähtsusega.
Sadamalinna muusikaelu
Bach jõudis Lübeckisse 1705. a novembris. Kes tunneb Lübecki talve, nõustub, et Bachi saabumine linna sattus üsna kurba aastaaega – Lübeckis puhuvad siis niisked ja halastamatult külmad tuuled. Bach veetis Lübeckis ühtekokku veerand aastat, novembrist jaanuari lõpuni. Ta ei kasutanud seda aega mitte selleks, et välja mõelda, kas ta tahab suurejoonelise Maria kiriku organistiks saada, lisatingimusega abielluda Buxtehude tütrega.
Bach tegi oma matka püha kunsti nimel – soovist kuulata suurt meistrit ning saada tema heliloomingu tehnikast teadmisi. Kuigi Bach ise täiesti omanäolise helikeele kujundas, on põhjaranniku meistri mõjud tuntavad mitte ainult kompositsioonitehnikas, aga ka instrumentide valikus ning koraalimängus.
Bach mängis kaasa Maria kiriku õhtumuusikakontsertidel, mille korraldamise oli Buxtehude üle võtnud oma eelkäijalt J. Tunderilt. Buxtehude õhtumuusikad ja eriti 1705. a ekstraordinaarsed valitsejatele pühendatud kontserdid 2. ning 3. detsembril said hiljem kuulsaks, aga eelkõige just selle tõttu, et Bach nendel virtuoosse viiuldajana kaasa musitseeris, luues sellega omaette peatüki Lübecki muusikaajaloos.
Moodne muusika
Vaatamata kõigele ei suutnud üks Saksamaa kõrgeimaid kirikuid oma imelise oreliga – Maria kirikus oli üldse kokku neli instrumenti ja Lübecki teistes kirikutes lisaks kuus orelit – noort geeniust kinni hoida. Bachil olid teised teed, mis lõpuks juhtisid ta Saksamaa valgustusaja keskusesse Leipzigisse, kus mees Thomase kiriku kantorina kuni oma surmani 1750 tegutses.
Bach ei lahkunud aga Lübeckist mitte tühjade kätega: ta kirjutas ümber suurmeistri töid, mis ta seljakotis koju viis (jalgsi 450 km!) ja millest umbes kolmkümmend tänu sugulastele ja õpilastele säilinud on.
Lübecki muusikaelu oli Buxtehude ajal (ametis 1678 kuni surmani) progressiivne ja noor Bach võttis sellest šnitti. Näiteks oli Buxtehude kirjutanud oma õhtumuusikate jaoks oratooriume, mis naaberlinnas Hamburgis katoliikliku žanrina põlu all oli. Koguduselaulu saade tähendas Lübeckis eelkõige koraalide ja liturgiliste laulude eelmänge.
Oreli eelmängu järgi tundis kogudus viisi ära ja lõi oma lauluraamatu õigest kohast lahti. Et aga oreli eelmängud üha keerulisemaks läksid ning lisaks sellele lauldi mitmeid laule sama viisiga, viidi Lübeckis 1704 sisse tahvlid laulunumbritega. Lübecki-reisi järel läks üha keerulisemaks ka Bachi koraalimäng, nii et seda hiljem Arnstadtis koguduses ja konsistooriumis kritiseeriti.
Bach paneb aga endast rääkima veel sajandeid hiljem – 2005. a maikuus leiti Weimari Anna-Amalie raamatukogust Bachi täiesti tundmatu käsikiri, mis pärineb tema Weimari õuemuusikuks olemise ajast (1708–17) ning mille näol on tegemist kompositsiooniga «Alles mit Gott und nichts ohn´ ihn» (BWV 1127), pühendatud Saksi-Weimari hertsogi Wilhelm Ernsti 52. sünnipäevale aastal 1713.
Kopeerimine lubatud
Sama aasta juulikuus tehti ka teine avastus – nn Weimari Orgeltabulatur: viiest ümberkirjutusest koosnev kogu, mille hulgas ka kaks noore Bachi poolt ümber kirjutatud nooditeksti. Põhjus, miks need teosed olid seni leidmata, seisnes selles, et tegemist oli 17. ja 18. sajandil levinud notatsioonisüsteemiga, mis rohkem hieroglüüfe kui noodikirja meenutas ja mille tõttu käsikiri raamatukogus teoloogia alla paigutati.
Bachi ümberkirjutus Buxtehude monumentaalsest koraalifantaasiast «Nun freut euch, lieben Christen g´mein» (BuxWV 210) jääb ilmselt aastasse 1698, kui Bach veel Ohrdrufis õppis (seal alates 1694). Käsikiri on, tõsi küll, vaid osaliselt säilinud, kuid tõestab, et Bach oli suurmeistri töödega tuttav juba varases nooruses.
Tema poeg Carl Philipp Emanuel Bach kirjutas aastal 1754 Bachi nekroloogis: «Meie väikese Johann Sebastiani kirg muusika vastu oli juba selles õrnas eas ebatavaline.»
Poisi huvi olla nii suur olnud, et ta, kui muud valgust polnud, kuuvalgel suurte meistrite töid ümber kirjutas.
Buxtehude suurejoonelise fantaasia ümberkirjutamise ajal oli ta 13aastane, kuid valdas juba rutiinselt eespool kirjeldatud tabulatuurnotatsiooni. See ümberkirjutus oli hiljem suure tähtsusega, isegi kui ümberkirjutaja jalad vaevalt orelipedaalidele ulatusid…
Sajandeid värske muusika
Kaks korda aastas, jõulu- ning kannatusajal, mille kulminatsioon satub tihti märtsi lõpu poole, ilutseb pea igal kuulutustulbal suurmeister Johann Sebastian Bachi nimi – tema suurvorme esitavad paljud kollektiivid nii mõneski erinevas kategoorias.
Bachil on 21. märtsil 323. sünnipäev, kuid mitte see asjaolu ei sunni koore kevadpoolaastal keerulisi passaaže ära õppima, vaid geniaalne muusika ning tõsiasi, et Bach ka sajandite tagant igaühega suhelda oskab.

Kristel Neitsov