Nostalgiline reis Piiterisse

Kevadpüha varahommikul toimetas asjalik seltskond Jõhvi bussijaama lähistel oma kompse ühest bussist teise. Nimelt kohtus seal Eesti Kiriku Tartu ja Tallinna reisiseltskond, et üheskoos jätkata teed kõige põhjapoolsemasse miljonilinna – Peterburi.

Euroopa Liidu riikide piiride ületamisega harjunud eestlased on üsna kiiresti unustanud idanaabri bürokraatialembuse. Mitte just väga ammu lõppenud riigikorra karme seadusi tuletas meelde Venemaa piiri ületamisel hädavajaliku migratsioonikaar­di täitmine. Ka kurja näoga piirivalvur, kes oma hõivatust demonstreerides lakkamatult telefonitsi tähtsaid asju ajas, tõi vilksamisi olnut meelde.
Ihaldatud miljonilinn jäi piiriületuskohast paarisaja kilomeetri kaugusele, bussirattad mõõtsid auklikku asfalti mitu tundi.
Tuhast tõusnud kaunitar
Vintsutused korvas esimene peatuspaik – purskkaevude pealinn Peterhof, mis alles valmistus turismihooajaks. Kuigi kuulsat veemängu näha ei õnnestunud, lubas avara pargi ja majesteetliku lossi suursugusus aimata, millised elamused meid suurlinnas ees ootavad: ohtralt barokse arhitektuuri ilu, kullasära ja gigantsuseihalust.
Miljonilinna pikki prospekte nägime hakatuseks bussiaknast: saginat täis Nevski, asjalik Moskva prospekt, ajalooline Sadovaja tänav – paljudele vanad tuttavad tõid meeleollu nostalgiat.
Ka Ermitaaž ja Paleeväljak on üsna endise olemisega, ümberkaudsetele tänavatele on 21. sajandile kohaselt vaid veelgi autosid lisandunud, mis teeb liiklemise aeglasemaks ja närvilisemaks, parkimiskoha leidmise keerulisemaks. Turistid tiirlevad nii vanade tuntud vaatamisväärsuste ümber kui ka uute lemmikute lähistel. Verelunastuskirik ehk Spas na Krovi (tuntud ka mosaiigimuuseumina), mis aastaid tagasi Leningradis käinule peatänava ääres silmagi ei jäänud, tundub praegu linna kauneima rajatisena oma arvukate mosaiikide ja suursuguste tornidega.
Õhtul moodsa hotelli viimase korruse aknast nüüdisaegset kivilinna silmitsedes kõrgus vaatevälja imekaunis barokne Smolenski katedraal. Täpselt nii nagu arhitekt Rastrelli selle kunagi kavandas.
Eestlasi on siin ikka olnud
Eestlasi on Neevalinn ammugi tõmmanud. Sel reisil mõtlesime kaasmaalastele – 1917. aastal oli Peterburis umbes 50 000 eestlast, kes oma elu selles linnas elanud. Peterburi Jaani kiriku juures kuulasime kunagise Eesti konsuli Jüri Trei ülevaadet Jaani kiriku taastamise vaevadest, Vassili saarel Smolenski luterlikul kalmistul seisime Tartu ülikooli rektori G. F. Parroti haual ja keeleteadlase Ferdinand Johann Wiedemanni mälestuskivi juures. Ehkki Lydia Koidula põrm puhkab Eesti mullas, tuli üle vaadata ka Kroonlinn, see ammustest aegadest tuntud militaartsitadell, kus meie luuletaja isamaaigatsusest surematuid värsse kirjutas.
Öeldakse, et sa polegi õieti Peterburis käinud, kui pole vaadanud Maria teatris balletietendust. Meie seltskonnal Maria teatrisse minna ei õnnestunud, küll aga Mihhaili teatrisse, kus sel õhtul oli kavas Glazunovi ballett «Raimonda». Vaimustuse jagamisel polnud teatriseltskond kitsi: midagi sellist meil juba ei näe!
Vapustavad kontrastid
Hüvastijätu meeleoluka ja enamikule ka ammuste mälestuste linnaga tegime Tsarskoje Selos. Linna ja ümbruskonna paleedest uhkeim oli turistide saginat täis, paljudel eesmärgiks näha oma silmaga kuulsat Merevaigutuba, mis mõne aasta eest uuesti sellesse paleesse sisse seati. Siin settis kurb tõde Venemaa ajaloost: vapustavad kontrastid on valitsenud seda maad ja inimesi aastasadu. Sadade kilode viisi kulda on laotatud paleesid kaunistama, miljoneid on hukkunud ja tervise jätnud seda ilu luues.
Selja taha jäi meile lähim maailmalinn. Suure osa reisiseltskonna muljed segunesid nüüd ja aastate eest nähtuga: siia on ikka mõtet tagasi tulla, sest Peterburi ühe reisiga ei avasta.

 

Lea Jürgenstein