Nüüd paistab meile kaunisti

Homne kolmekuningapäev on suur kirikupühana, mille kohta EELK kirikuseadustikus öeldakse, et seda tuleb pidada õigel päeval.

Kolmekuningapäev ehk epifaania ehk teofaania (siit ka püha teine nimetus Kristuse ilmumise püha) oli antiikajal algselt paganlik püha, mis sai pärast kristluse legaliseerimist Rooma keisri Konstantinuse ajal 4. sajandil pKr kristliku sisu.

Algul tähistati seda püha 6. jaanuaril ja selle sisuks oli aulise Jumala inimesekssaamine Jeesuse Kristuse isikus. Selle imelise sündmuse verbaalse aluse andsid evangeeliumide tunnistused Jeesuse sünnist Petlemmas, tema austamisest karjaste ja kolme idamaa targa poolt, Jeesuse ristimisest Jordani jões ja tema esimesest imeteost Kaana pulmas.

Paganad said ilmutuse

Samal 4. sajandil murdis läänekristluses sisse Jeesuse sünnipüha tähistamine 25. detsembril ja 6. jaanuarile jäid muud nimetatud teemad, eelkõige aga kolme idamaa targa ehk kuninga austav külaskäik Jeesuslapse juurde.

Miks osutab siis läänekirik kolme kuninga reisile vastsündinud Jeesuslapse juurde sellist tähelepanu? Sellepärast, et kolm idamaa tarka olid paganad, st mittejuudid! Kiriku jaoks on olnud tähelepanuväärne, et paganad said ilmutuse Jumalalt, kes tollal kehtiva seisukoha järgi kõneles ainult oma väljavalitud rahvale juutidele. Järelikult ei piirdu Jumala õndsusplaan juutidega, vaid laieneb ka paganaile ning ka meie siin Eestis saame kristlased olla kolme targa, julge ja aupakliku idamaa targa toel.

Isegi institutsionaalset kristlust umbusaldavad eestlased teavad, et uut aastat tohib soovida kolmekuningapäevani ja tublimad neist viivad pärast seda toast välja ka jõulukuused, mis vahel leiavad isegi rituaalset põletamist. Milline võiks olla kolmekuningapäeva sõnum meie rahvale?

Võib-olla selline. Kolm idamaa tarka märkasid taevas erilist nähtust ja pidasid seda piisavalt mõjusaks sõnumiks, et võtta ette pikk teekond. Meiegi näeme oma elus erilisi asju alates ebatavalistest ilmaoludest kuni pandeemiani, kuid ei võta enamasti vaevaks mõelda lõpuni nende põhjuste üle. Kui võtaksime, siis leiaksime ehk midagi, mida kõige oleva Looja tahab meile teatada.

Kolmekuningapäev on läbi aegade inspireerinud ka kunstiinimesi. Küllap ollakse tuttavad Botticelli, El Greco, Rubensi või mõne teise vastavate taiestega. Muusikas on mitmeid suurvorme, mis on kirjutatud mõeldes kiriklikule kolmekuningapäevale (tuntumad ehk J. S. Bachilt), kuid mina nimetaksin siinkohal vaid armsat ilmumisaja kirikulaulu KLPR 56 „Nüüd paistab meile kaunisti“, mille sõnad ja viis pärinevad Philipp Nicolailt (1556–1608) ja mida on nimetatud evangeelse kirikulaulu kuningaks.

Sünnikirik jäi puutumata

Pärast kahte Iisraelis käiku viimase 10 aasta jooksul on mind kolmekuningapäeva kunstilise väljendusena eriliselt mõjutanud lugu, mida kuulsin õp dr Arne Hiobilt. Nimelt on 4. sajandil ehitatud Petlemma Jeesuse sünnikirik vanim pidevalt tegutsenud kristlik pühakoda maailmas. Seda seetõttu, et ehkki Pärsia invasiooni tulemusel suleti või lõhuti 7. sajandil kõik teised kristlikud pühakojad, jäi sünnikirik puutumatuks. Põhjuseks olevat olnud see, et pärslased leidsid kirikus kolme kuninga külaskäiku kujutava fresko, millel kuningad olevat kandnud pärsiapärast riietust. Tore lugu, kui see tõesti tõsi on!

EELK kirikuseadustiku § 24 (1) sätestab kolmekuningapäeva suure kirikupühana, mida tuleb pidada õigel päeval. Meie Edela-Tartumaa Nõo kogudus on vähemalt viimased 20 aastat seda alati ka teinud. 6. jaanuar on enamasti tööpäev ja Nõo Püha Laurentsiuse kirikus peetakse õhtune armulauaga jumalateenistus algusega kell 18. Kõik on lahkesti palutud!

Mart Jaanson,

Nõo koguduse õpetaja