Ohtlikud leiutised

«Kogu pärastlõuna veetsin raamatukaupluses. Raamatuid seal ei olnud. Neid ei trükitud juba peaaegu pool sajandit. /../ Raamatukauplus tuletas meelde elektroonikalaboratooriumi. Raamatud kujutasid endast väikesi kristalle neisse salvestatud sisuga. Neid võis lugeda optoni abil. See oli raamatuga isegi sarnane, kuid kaante vahel oli kõigest üksainus lehekülg. Puudutuse järel ilmus sellele järjekordse lehekülje tekst. Aga optoneid kasutati vähe, nagu mulle ütles robotist müüja. Inimesed eelistasid lektoneid – need lugesid ette, neid võis reguleerida sobiva tämbriga häälele, vajadusel lugemiskiirusele ja modulatsioonile.»
Ehkki kirjutatus võiks peaaegu ära tunda tänapäevase lugeri, pärineb tsiteeritud lõik hoopis poola ulmekirjaniku Stanislaw Lemi 1968. aastal (eesti keeles 1976) ilmunud raamatust «Tagasitulek tähtede juurest». Väga täpselt on selles huvitavas ulmeraamatus kirjeldatud mitmeid tänapäeval reaalsuseks saanud tehnoloogilisi saavutusi, õiges suunas on aimatud ka inimeste elustiili muutusi. Samas pole selles raamatus juttu tulevikumaailma religioonist, näib, et seda enam polegi.
On vanasõnu, mis rõhutavad ettevaatust ja manitsevat seni vana kaevu hoidma, kuni uus on valminud, ning neid armastatakse tsiteerida ka religioossetes ringkondades. Olen vahel arvanud, et võib-olla peitub pisut kartust uuenduste vastu ohutundes, et religioon sarnaselt Lemi raamatus kirjeldatavaga uutes oludes kaob või tundmatuseni muutub.
Näiteks on ilmekalt omaaegset kartust trükikunsti kasutuselevõtu suhtes kirjeldanud Arvo Valton oma 1973. aastal Tuglase novellivõistlusel auhinnatud novellis «Ohtlik leiutis». Peapiiskop, vaimulikud, õppejõud jne arutavad selles kirjatükis Gutenbergi poolt kasutusele võetud trükikunsti ohtude üle ja on kõik uue leiutise vastu. Ainult üliõpilaste esindaja julgeb poetada mõne sõna trükikunsti laiema kasutamise kaitseks. Ning kahtlemata oli novellis diskuteerinud meestel õige aimdus trükikunsti mõju kohta inimestele.
Filosoof Francis Bacon on nimetanud kolme renessansiinimeste mõtlemist kujundanud leiutisena püssirohtu, kompassi ning trükikunsti.
Samas võime tajuda ka inimeste ootust uue ja tundmatu järele. Möödunud nädalal ilmus viimaks eestikeelse tõlkena Charles Darwini «Liikide teke». Kui see teos esmakordselt 1859. aastal Londonis ilmus, olevat esimese päevaga kogu tiraaž läbi müüdud.
Ehkki mul on mitmesuguseid andmeid selle teose vastuvõtu kohta usulistes ringkondades, mõned autorid on toonitanud, et «Liikide tekkimise» võtsid teoloogid esialgu soojemalt vastu kui loodusteadlased, näib evolutsiooniõpetus siiani mitmetele religioossetele suundadele «liiga ohtliku leiutisena». Ometi annab see suurepärased võimalused mõtestada uuesti ja kaasaegselt inimese kohta maailmas, kurjust, loomist jms.
Mul on hea meel, et me tulevikku ei näe ja peame uuenduste suhtes oma usule toetudes seisukohad kujundama.

 

 

 

 
Toomas Jürgenstein,
Eesti Kiriku kolumnist