Õhtu viiuli, saksofoni ja …live-elektroonikaga

Just sellised need esinejad 5. septembri
kontserdil Tallinna Kaarli kirikus olid: viiul – Leena Laas, saksofon – Heli
Reimann  ja …live elektroonika. 

Kahtlustan, et «koosseisu» pani kokku Heli
Reimann. Tema tahab meid ikka üllatada. Näiteks mängides duetti löökpillidega.
Või «moderniseerides» mõne eesti vaimuliku rahvaviisi. Või «kratsides» meie
kõrva nüüdisaegse helikeelega.

Aga kõigest järjekorras. Selles, et viiul
ja saksofon duetti mängivad, pole midagi iseäralikku. Sellest ka alustati. J.
S. Bachi viis kahehäälset inventsiooni. Neid tunnevad kõik, kes muusikas oma
esimesi samme teevad. On ju Bachi inventsioonid sissejuhatuseks polüfoonia
saladuste tundmisele.

Ka kõnesolevale kirikukontserdile olid need
sissejuhatuseks. Ega neid kerge kuulata olnud, ja teadagi miks – süüdi on
Kaarli kiriku kaja, mis määrib ja polüfoonia hägustab. Ja ega neist mingit
sügavat muljet saanudki.

Tõsisemalt panid kuulama A. Piazolla kaks
tango etüüdi (nr 2 ja 3), mille esitas Leena Laas. Siin avaldus viiuldaja juba
varasemast tuttav ettekandelaad, mis mängides järjest suurema kindluse
saavutas.

Ester Mägi «Duod rahvatoonis» esiettekanne
oli 30. mail 1983, esitajaiks Samuel Saulus ja Urmas Vulp. Niisiis on see teos
loodud flöödile ja viiulile. Tol ajal kirjutas muusikateadlane Kristel Pappel:
«Nii nagu klaaskuulis võib mõnikord kangastuda kogu maailm, nii saaks ka Ester
Mägi «Duodest» välja lugeda tema kammerloomingu tunnusjooned.»

Tõepoolest – duod on estermägilikult
peenelt viimistletud, võluvad oma väljenduse ja lakoonilisusega ning näitavad
helilooja armastust rahvaviisi vastu. Märgatavad on intonatsioonilised seosed
palade vahel, kasutatud on rahvamuusikale omaseid arendusvõtteid.

Nüüd siis kuulsime seda tsüklit saksofoni
ja viiuli esituses. Ei tulnud pettuda. Esinejad elasid sisse juba unustusse
kippuvatesse rahvaviisidesse, sajanditetaguse Eesti talumiljöö olemusse. Arvan,
et heliloojagi oleks esitusega rahule jäänud.           

Õhtu lõpetuseks oli valitud Cyrillus Kreegi
vaimulikud rahvaviisid «Oh Jumal, sinu pääl», «Kõik tulge minu juurde nüüd» ja
«Mu süda, ärka üles».

Siin astus täieõigusliku partnerina lavale
varem vaid võimendaja ülesannetes tegutsenud kolmas esineja –
live-elektroonika. Selgus ka, milleks seda «kolmandat interpreeti» vaja oli.
See võimaldas Heli Reimannil ennast mitmekordistada: ta sai mängida iseendaga
duetti, kasvõi kvartetti. Ja seda ta täie mõnuga tegi. Hästi tegi. Ise mängis
üht partiid, ülejäänud tulid «kolmandalt interpreedilt».

Ei tea, millega ta meid järgmine kord
üllatab?

 

Unterwegs  esines Tallinnas

Kuidagi valdavaks on muutunud arvamine,
et noortemuusika peab tingimata lärmakas olema 
– nimetatagu seda siis rokiks, tümpsuks või millekski muuks.

4. septembril esitasid noored Tallinna Püha
Vaimu kirikus aga muusikat, mida kuidagimoodi lärmiks nimetada ei või: Johann
Stadeni «Es ist ein köstlich Ding», Moritz Hauptmanni «Gebet op 35 nr 3», Felix
Mendelssohni «Verleih uns Frieden gnädiglich», Maurice Duruflé «Ubi Caritas»,
Alessandro Stradella «Sinfonia avanti il Barcheggio» ja valiku Mozarti töid. Esitajaks
Fautenbachi noortekoor Unterwegs Saksamaalt.

Kontserdil olid kaastegevad noored solistid
ja kammerorkester Camerata Divertimento. Juhatas kirikumuusiku ja
dirigendikoolitusega Gabriele Sichler-Karle. Noored esinejad, aga hoopis teine
maailm, kui hiljuti lauluväljakul kogeda võisime.

Kooris on 45 lauljat, kokku harjutatakse
vaid kord nädalas, kuid sellest piisab. Tunda on, et suurt rõhku pannakse
hääleseadele. Esinetakse jumalateenistustel ja kohalikus muusikaelus.
Kuulutakse ülemaailmsesse liturgilist muusikat laulvate noortekooride
organisatsiooni Pueri Cantores. Käesoleval aastal teeniti ära meisterkoori
tiitel.

Kuuldu põhjal võib öelda, et koor on tõesti
meistritiitlit väärt. Eriti hea mulje jättis koori tutti: ühtlane,
forsseerimata, täpselt häälestuv. Teatud etteheiteid võib teha vaid
sopranitele, kes Stadeni ja Hauptmanni lauludes kõrgete nootide ees aukartust
tundsid. A cappella lauludest meeldis kõige rohkem eht romantilise hingusega
esitatud Mendelssohni «Verleih…».

Oodatult oli kava pearõhk asetatud
Mozartile, kelle sünnist möödus tänavu 250 aastat. Väga sümpaatse mulje jättis
nooruke neiu, kes soleeris suure Viini klassiku romansis metsasarvele ja
orkestrile, ilmutades tähelepanuväärset intelligentsi ja pillivaldamist. Õhtu
tipphetked olid aga kindlasti offertoorium koorile, solistidele ja
keelpillidele «Alma Dei Creatoris» ja eriti Missa in C «Spatzenmesse». Siin
võis veenduda, et ka suurvormid Saksa noortekoorile üle jõu ei käi. Muidugi oli
siin kõige raskem koori solistidel, kes, kui paar ebakindlat kohta välja
arvata, oma osaga päris kenasti toime tulid.

Kutselistest muusikutest ja õpilastest
moodustatud orkester näitas end peaasjalikult saatja rollis, kuid tuli toime ka
Mozarti hästituntud ja paljumängitud D-duur divertismendi esitamisega. Mängiti
nii, nagu XVIII sajandil kombeks – dirigendiks 1. viiuli kontsertmeister (Jörg
Werner). Teatud rühmasiseseid intonatsioonilisi kõikumisi ju oli, kord
tšellodel, kord viiulitel, kord viooladel, basso continuo (fagott ja tšellod)
Stradella «Sinfonias» polnud kõige puhtam, aga õpilaskoosseisu arvestades on
see andeksantav.

Gabriele Sichler-Karle juhatas
emotsionaalselt, koori võimalusi tundvalt, olulist välja tuues, luues rõõmsalt
romantilise noorusliku meeleolu.

Ilus kontsert oli. Ja menukas. Nii et
lisapalaks tuli korrata Mozarti «Ave Verum», mis esitati koos võõrustaja, Püha
Miikaeli poistekooriga.

Lisaks Tallinnale oli Fautenbachi
noortekooril kavas külastada veel Ozimeki ja Opolet Poolas. Meilt lahkuti aga
sõnadega: «Oleme rõõmsad muusikaliste kohtumiste üle Tallinnas ning täname
kõiki Fautenbachi noortekoori sõpru, kes meid toetavad.» Meiegi oleme rõõmsad
nende kohtumiste üle ja ootame Fautenbachi noori jälle esinema.

Mati Märtin