Oikumeeniline patriarh Bartolomeus: ökoloogiline kriis on eetiline probleem

15. septembril pidas Konstantinoopoli oikumeenilise patriarhaadi patriarh Bartolomeus (fotol) Tartu ülikooli aulas loengu, millele järgnes senati saalis vestlus ülikooli esindajate ja üliõpilastega.

Üle tunni kestnud vestlus oli tihe ja puudutas ka keerulisi teemasid: Ukraina sõda, ökoloogiline kriis, kas kunagi saab Eestis olema üks õigeusu kirik, kuidas armastada Jumalat jne. Anname oma lugejatele ülevaate sellest sisutihedast kohtumisest. Mõned küsimused, mis olid seotud autonoomse Eesti Apostlik-Õigeusu Kirikuga, suunas patriarh vastamiseks metropoliit Stefanusele. Uuskreekakeelset vestlust tõlkis õigeusu teoloog Tauri Tölpt.

Tartu ülikooli semiootika osakonna külalisprofessor Mihhail Lotman: Kas Venemaa sõjalist rünnakut Ukraina vastu võib nimetada ökokatastroofiks?

Oikumeeniline patriarh Bartolomeus: Erinevatel koosviibimistel ja erinevates artiklites olen ma väga karmilt sõna võtnud selle sõja ja Venemaa algatatud rünnaku vastu. Eriti president Putini, aga kahjuks ka Vene Õigeusu Kiriku patriarhi Kirilli vastu. Nagu te teate, patriarh Kirill õnnistab kahe käega seda sõda. Ta on lausa väitnud, et neile, kes sõdivad Venemaa poolel Ukraina vastu ja surevad, andestatakse nende patud ja nad lähevad koheselt paradiisi. Selline seisukoht pole muud kui hereesia. See on Vene maailma hereesia ehk tegu on valeõpetusega.

Patriarh Kirill on mulle kord ütelnud, et oleme esmalt venelased ja alles siis õigeusklikud. Tegemist on etnofületismi (Etnofületism on õigeusu marurahvuslus, mis on kiriku enesemääramise aluseks ning välistab sellisena ühe keele ja kultuuri kõrval teiste keelte ja kultuuride eluõiguse kirikus. Sel põhjusel eraldatakse ja tõstetakse oma keel ning kultuur teistest kõrgemale, ehkki avalikes väljaütlemistes võidakse see looritada paljurahvuselise impeeriumi ideoloogiaga. – Toim.) ehk rahvusliku hõimlusega selle kõige hullemas vormis. 1872. aastal kutsuti kokku suur õigeusu kirikukogu, kus arutati Bulgaaria kiriku tolleaegset marurahvuslikku käitumist ja võeti vastu otsus, mille alusel kuulutati rahvuslik hõimlus hereesiaks. Seega marurahvuslik kiriklik käitumine on kuulutatud õigeusu kirikus hereesiaks.

Olen ka ise, nagu te, härra professor, mainisite, erinevates artiklites ja paikades välja toonud, et sõda Ukrainas on ka looduse ehk loodu hävitamine. Nii pommid kui raketid kui ka muu, mida seal kasutatakse, tapavad ja hävitavad inimesi, nii sõdureid kui ka süütuid tsiviilelanikke, väikesi lapsi, kirikuid, haiglaid, koole, kodusid ja samal ajal hävib ka loodus. Mitte ainult ei põle maha metsad, vaid reostub ka pinnas. Selle tõttu on neil, kes seisavad looduse ja keskkonna eest, veel üks põhjus, miks võidelda selle sõja vastu, mida isiklikult kutsun saatanlikuks sõjaks.

Nagu oma äsja peetud kõnes mainisin, nii soovin ka siin kõnelda Ukraina kiriklikust olukorrast. Ukraina õigeusklikud saatsid aastakümneid Konstantinoopoli patriarhaadile palveid ja avaldusi, et annaksime neile kirikliku autokefaalia ehk iseseisvuse. Nõnda on teinud seda paljud tänapäeval teada ja tuntud iseseisvad õigeusu kirikud, kellele oikumeeniline patriarhaat on andnud iseseisvuse. 16. sajandil sai ka Vene Õigeusu Kirik oikumeenilise patriarhaadi käest oma iseseisvuse, olles selle ajani osa oikumeenilisest patriarhaadist. 1850. aastal sai Kreeka Õigeusu Kirik Konstantinoopolilt oma iseseisvuse, sealt edasi Serbia, Rumeenia, Bulgaaria kirikud. 1924 sai Poola endale täieliku iseseisvuse, 1937. aastal Albaania kirik. 1998. aastal anti Tšehhi ja Slovakkia kirikule iseseisvus. Ajalugu näitab, et tänapäeval teada olevad iseseisvad autokefaalsed õigeusu kirikud on saanud iseseisvuse oikumeeniliselt patriarhaadilt. Kui otsustasime seda sama ajaloolist praktikat 2019. aastal Ukrainas rakendada, siis venelased vihastusid. Moskva patriarhaat lõpetas kirikliku osaduse Konstantinoopoli patriarhaadiga ja kahjuks on ka teisi, kes järgivad Venemaa eeskuju ega ole tunnustanud Ukraina autokefaalset iseseisvat kirikut.

Meil on väga head suhted uue Ukraina autokefaalse kirikuga. See on kirik, mida toetab ka Ukraina president Zelenskõi. Ukraina õigeusu kiriku peaks on Kiievi ja kogu Ukraina metropoliit Epifanius, kes on noor ja aktiivne. Külastasin 2021. aasta augustis Ukrainat president Zelenskõi kutsel, kui tähistati Ukraina 30. taasiseseisvumise aastapäeva. Tol ajal ei osanud veel keegi ette näha, et tuleb täiemahuline sõda. Viimati käis metropoliit Epifanius Konstantinoopolis 1. septembril, mil algas uus õigeusu kirikuaasta. Ta väljendas lootust, et tõde võidab vale, õigus võidab ebaõigluse, valgus võidab pimeduse.

Meil oikumeenilises patriarhaadis pole tava poliitikasse sekkuda. Vaadates seda ebaõiglust, mis toimub Ukrainas, kuidas üks riik tungib ilma põhjuseta teise iseseisva riigi territooriumile, tapab ja hävitab, ei jää meile mitte mingit muud võimalust selles olukorras, kui toetada ohvrit.

Tänasin Eesti riigi juhte, kellega kohtusin, et Eesti on kindlameelselt Ukraina kõrval. Õnneks ka läänemaailm tervikuna on tulnud Ukraina kõrvale teda toetama ja ei ole teda jätnud üksi. Palvetame iga päev, et see sõda Ukrainas lõpeks nii kiiresti kui võimalik. Kohe kui see sõda algas, kutsus Poola õigeusu kiriku juht mind Varssavisse, et mul oleks võimalus kohtuda esimeste sõjapõgenikega. Enamik neist, kes sinna jõuavad, on ortodoksid. See oli 2022. aasta märtsis. Sellest ajast peale on juba miljonid ukrainlased olnud sunnitud lahkuma oma riigist, jätma oma kodud, ja on laiali pillutatud üle maailma. Neil oli kõik ja nüüd ei ole mitte midagi. Õnneks on paljud lääneriigid avanud oma riigipiirid põgenikele ja nad vastu võtnud. Ka Eestisse on jõudnud tuhandeid põgenikke ja meil oli võimalus ka Tallinnas nendega kohtuda. Kohtusin ka uue Ukraina suursaadikuga Eestis.

Mulle teeb valu, kui näen, milliseid kannatusi sõda lastele põhjustab. Paljud on jäänud orbudeks või kaotanud ühe vanema, kodu, sõbrad, külad. Kõige hullem on see, et üle 200 000 lapse on viidud Ukrainast kes teab kuhu Venemaale. Paljud organisatsioonid, kaasa arvatud minu hea vend paavst Franciscus, on teinud üleskutse, et Venemaa laseks lastel tagasi tulla koju, oma maale. Ma kardan, et Putinit need kõned ei liiguta.

Eesti õigeusu kirik tähistab oma autonoomia, mille ta sai oikumeeniliselt patriarhaadilt, 100. aastapäeva. Meiega on EAÕK metropoliit Stefanus, kes on olnud 24 aastat siinse kiriku pea. Ta on armastatud rahva poolt ja hästi vastu võetud riigi poolt. Oikumeeniline patriarhaat, kes tema valis ja siia saatis, hindab seda tööd, mis ta siin on teinud. Soovin palju aastaid kirikujuhile tema töös!

Metropoliit Stefanus: Tänan, Teie Pühadus! Kui esimest korda Eestisse tulin, siis kõik, mida nägin, avaldas mulle muljet, aga tõstatas ka probleeme. Mind saadeti siia esimest korda 1997. aastal aitama soomlasi (Tol ajal juhtis EAÕKd Soome õigeusu peapiiskop Johannes. – Toim.), kuna Soomes ja Eestis ülestõusmispühad kattusid. Jäin siia kaheks kuuks ja selle aja jooksul pidasin 40 liturgiat.

See, mis mind tõeliselt puudutas ja mõjutas siia jääma, olid vanad naised, Setumaa vanad naised. Ma vaatasin nende käsi. Need käed olid teistsugused, need olid tööinimese käed. Naiste käed, kes pidid tegema põllul ja majapidamises rasket tööd, sel ajal kui nende mehed olid kuskil joomas või lihtsalt ära. Pärast päevatöid läksid naised kärudega baaridesse ja korjasid oma purjakil mehed kokku. Need käed olid valukäed, ent neis oli ka lootust. See mõjutas mind ja andis kerguse Eestisse tulla ja jääda. Ehk polegi vaja palju sõnu öelda. Nagu patriarh Atenagoras ütles, on oluline see, et istume koos ja suudame vaadata üksteisele silma ning tunda, kuidas südamed on seotud.

Patriarh Bartolomeus: Tõesti patriarh Atenagoras rääkis sellest palju, et kui ta oli noor ja elas Põhja-Makedoonia aladel, siis mindi kirikukeskusesse ja noor Atenagoras, kes oli tol ajal diakon, küsis, kuidas saan olla teie teenistuses. Talupojatarkusega rahvas, kes sinna oli kohale tulnud, ütles, et ega meil olegi midagi öelda või tahta või küsida, me tulime tervitama ja nüüd sooviksime lihtsalt istuda ja teile silma vaadata. Temast sai hiljem oikumeeniline patriarh. Jah, ta ütles, et on oluline, et saame kokku tulla, üksteisele otsa vaadata ilma hirmu ja kompleksideta ja väljendada selle läbi, kes me oleme. USAs Bostonis on üks teoloogiline kool ja selle sisehoovis on Atenagorase kuju, mille sambal on kirjas: „Tulgem vaadakem üksteisele silma!“ Seda tehkem meiegi! Soovin head õppeaasta algust tudengitele!

Usuteaduskonna juhataja Roland Karo: Tagasi tulles teie loengu juurde. Ökoteoloogia on suurepärane võimalus ühendada teadust ja teoloogilist mõtlemist. Mida ütlete neile, kes eitavad kliima muutumist?

Patriarh Bartolomeus: Need, kes seda eitavad, võiksid vaadata, mis toimub meie kliimaga. Näiteks, mis toimus sel suvel maailmas. Peab uuesti endale meelde tuletama – olete kristlane või mitte –, mida ütleb oikumeeniline patriarhaat: ökoloogiline kriis ei ole kõigest majanduslik ega poliitiline probleem, see on eetiline probleem. See algab meist endist. Peame oma suhtumist juure tasandil muutma.

1997. aastal, kui Kalifornias toimus ökoteoloogia teemaline konverents, siis seal esimest korda tõin välja, et see, mida me looduse vastu teeme, see on olemuslikult patt. Looduse hävitamine on patt. See oli tol hetkel inimestele üllatav ja avaldas muljet ning üks neist, kes sellest puudutatud sai, on praegune USA siseminister. Kliimamuutus ja kõik sellega kaasnev pole miskit muud kui inimese enesekesksus ja tema suhtumine selle läbi ümbritsevasse. Me tahame kõike endale. Meil on küllus kõiges. Me tarvitame, kasutame ja hävitame asju, mida me ei vaja. Läheme avalikust ruumist välja ja ei vaata, kas tuled said kustu. Kui kedagi rohkem ei tule, siis tuled jäävad hommikuni põlema. Konstantinoopolis, kiriku keskuses, minu noored kaastöölised heidavad nalja minu üle, et käin kogu aeg ringi ja kustutan tulesid.

Küll loodus maksab meile selle eest kätte. Vaadake, mis toimub: massiivsed tulekahjud, üleujutused, ka Euroopas. See ongi looduse kättemaks meile meie egoismi ja totaalse enesekesksuse eest.

Kirikuloo professor Riho Altnurme: Kas võiksime loota, et ühel päeval on Eestis üks õigeusu kirik?

Patriarh Bartolomeus: Selle vastuse saab anda metropoliit Stefanus.

Metropoliit Stefanus: Esmalt peame ühiskonnas jõudma arusaamisele, et see, mida võime pidada kohapealseks kohaliku kogukonna kirikuks, on EAÕK. 1945. aastal tuli Moskva patriarhaat siia, kaasas olid tal ka relvad ja muu varustus, mis võimaldas sulgeda kohapealse õigeusu kiriku, ja asendas selle iseenda kirikuga. Ta ei küsinud selleks luba oikumeeniliselt patriarhaadilt ja seetõttu ei ole tal Eesti riigiga seotud eesõigust siin riigis.

Nagu teate, et kui 1920. aastal Vabadussõda lõppes Eestis ja Eesti riik sai täielikult iseseisvaks, siis tunnustati Eestis kahte kirikut ajaloolise kirikuna. Selleks olid luterlik ja õigeusu kirik, milleks oli EAÕK. Mina näen siin selget lahendust. See kirik peabki siin ühtseks ja tervikuks saama. Lahendus on, et Vene kiriklik struktuur liitub kohaliku kirikuga. Nagu oli ka enne II maailmasõda. Ma usun, et ühel päeval see leiab aset. Näen kahjuks, et meie vennad venelased on Eestis praegu väga tugevalt oma kirikliku eliidi võimu all. Isegi kui mõnel on teistsugused arusaamad, siis ei julge keegi midagi välja öelda. Võime jõuda muutuseni, aga see ei toimu, kuni võimul on president Putin ja patriarh Kirill.

Räpina püha Sakariase ja Elisabeti koguduse ülempreester Tihhon Tammes: Pühakirjas küsib üks noormees Jeesuselt, et mida ma peaksin tegema, et pärida igavene elu. Püüame selle tuua tänasesse konteksti. Kuidas vastata sellele küsimusele?

Patriarh Bartolomeus: Nii nagu vastas Jeesus Kristus: esmalt armasta oma Jumalat, teiseks armasta oma ligimest nagu iseennast. Kui armastame Jumalat, siis teeme ka tema tahtmist ja sellest annavad meile tunnistust meie kiriku vanad ja püha raamatud.

Kui armastame oma ligimest nagu iseennast, siis me ei röövi tema põldudel, ei võta peredelt nende lapsi, ei kasuta seda, mis kuulub meie vennale. Meie vabadus lõpeb seal, kus algab meie ligimese vabadus.Peame leidma tasakaalu, et me ei kahjustaks teineteist. Just selles käsus võetakse kokku kõik seadused ja prohvetid.

Metropoliit Stefanus: nagu Tema Pühadus välja tõi, siis järjekord ongi selline, et õpi esmalt armastama Jumalat. Kui oskad Jumalat armastada, siis oskad ka ligimest armastada. Meil valitseb praegu ehk arusaam, et kõigepealt armasta oma ligimest ja siis oskame, õpime ka Jumalat armastama. Arvan, et see lahendus ei vii eesmärgini. Kui tulevad konfliktid, tülid omavahel, siis kukub kogu asi kokku. Näeme seda ka meie poliitilistes võitlustes, kuidas asjad ei toimi, ei tööta, kasvõi parlamendis.

Noormees saalist: Teie Pühadus, kuidas arendada armastust Jumala vastu?

Patriarh Bartolomeus: Kui võtame pühakirja ette, siis seal on sellest palju juttu, nendest meetoditest, viisidest ja olukordadest, kuidas saame arendada armastust. Oluline on, et me ei jääks seda oma peas mõlgutama teooriana, vaid prooviksime viia praktikasse omaenese ellu. Selleks kirik kutsub meid. Sellest räägivad pühakiri, preestrid, jutlustajad, kiriku pärimus. Siis näeme, kuidas hakkab realiseeruma Jumala tahe meie elus.

Isegi kui me pole lugenud pühakirja ja kuulanud vaimulike üleskutseid, siis meil kõigil on olemas südametunnistus. Südametunnistus aitab meil leida õige suuna armastuses. Südametunnistus on ju seesama Jumala seadus, mis meile on antud teejuhiseks meie sees. Aitäh teile!

Kätlin Liimets

Vaata galeriid! Fotod: Kätlin Liimets