Olgu teil usku Jumalasse

Ja Jeesus vastas ning ütles neile: «Olgu teil usku Jumalasse! Kõik, mida te palute ja anute, uskuge, et te seda saate, siis see saab teile!»
Mk 11:22,24

Sellest on möödunud 20 aastat, kui Eesti luterlikes kirikutes hakkas kõlama uuemalaadseid vaimulikke laule nn gospelstiilis. Ei olnud siis veel ei teie Oikumenet ega meie Hingeleiba, kuid olid sündinud viljakad kontaktid Soome ja Eesti noorema põlvkonna teoloogide vahel ning kogudusekülastused lahe tagant tõid kaasa ka noorte laulurühmi, kelle meloodiarikkad ja rütmikad laulud oma selge evangeelse kuulutusega said ka meie kirikurahvale arusaadavaks ja armsaks. Oli ju sagedasti nende sisuks kas otsene või luulevormi ümber pandud evangeeliumitekst.
Mäletan neist aegadest, et mu isa tõlkis täna altarilt kuuldud kirjasõnale (Mk 2:1–12) loodud laulu «Jeesus teeb terveks halvatud mehe» ja mu viieaastane noorim vend Mart laulis seda pikka laulu oma kõlava lapsehäälega küll kirikus, kodus kui ka külaliste ees, laulis selle ette ka laulu autori Juhani Forsbergi äiale piiskop Aarre Lauhale, ja tegi nõnda Soomeski teatavaks, et uus vaimulik muusika on teed leidmas Eesti kirikurahva keskele.

See oli ajajärk, mil kristlik kirik Soomes otsekui uuel viisil ärkas tunnetama oma ülesannet ja kutsumust oma ühiskonna ja rahva keskel. Just sotsiaalsed probleemid ja ühine vastutus oleviku murede lahendamisel tõusid päevakorrale jumalateenistustel, vaimulikus kirjanduses, raadiopalvustes.
Ma arvan, et tollest samast perioodist on mulle jäänud meelde ja hinge üks mõte ühest vaimulikust kõnest raadiopalvuses. Õpetaja rääkis, et ühe kiriku altaril olevat igal pühapäeval kõrvuti piibliraamat ja värske ajaleht; ja mõlemat seal ka loetakse.
Ajaleht altaril! Pühaduseteotus! – võiks ehk mõni vaga vend või õde ehmatusega hüüatada. Ja ehk kohkuks mõni lehemeeski sellise väljavaate pärast.
Kui aga rahulikult järele mõtlema jääme, peame hoopis seda imeks panema, et miks me juba siitsaadik niiviisi ei ole teinud! Sest mis peaks olema veel loomulikum kui see, et me päevasündmusi ja päevaprobleeme üheskoos vaatleme ja vaatleme just selle sõnumi valguses, kust kõigil aegadel on ka lahendust, nõu ja tuge võidud leida.
Muidugi! Põnevat lugemist leiame me tänapäeval pea kõigist lehtedest. Ma ei pea silmas mitte ainult meie peapiiskopi Kuno Pajula intervjuud ajalehes Sovetskaja Estonija ega metropoliit Aleksiuse intervjuud Rahva Hääles ja Noorte Hääles. On võimalik lugeda Karjala Kirjanike Liidu ajakirjast Punalippu isegi tervet olukirjeldust luterliku diakoni elust ja tööst ja perekonnast; samuti tunnustavaid sõnu Leningradi soomekeelse koguduse tegevusest ingeri rahva ja selle kultuuripärandi säilitamisel.

Aga kui ma täna tohin siin teile Piibli kõrvale ka ajalehte lugeda, siis on mul selleks kaasas neljapäevane Õhtuleht, seesama, kus nii kaunisti tallinlastele teada anti, miks eile keskpäeval helisesid kirikukellad. Selle lehe teisel küljel on ühe filosoofiakandidaadi kirjutis pealkirjaga «Teada, et elada».
Kuigi see artikkel on paigutatud üldisesse rubriiki «Vestlusi religioonist ja ateismist», on selle kirjutise mõtteviis kaugel neist senilevitatud seisukohtadest, et kiriku töö on tarbetu ja kahjulik ning lõpeb nagunii peagi otsa.
Otse vastupidi! Ta ütleb julgemini kui meie, paljud ustavad kirikuinimesed, loota julgeme selles Jumalast võõrdunud ja loobunud ühiskonnas. Ta ütleb: «Pole alust arvata, et praegu leiduks tõsine ning, mis eriti tähtis, – aus religiooniuurija, kes võtaks endale julguse prognoosida usu väljatõrjumist teaduse poolt isegi saja aasta pärast.»
Seda äärmiselt huvitavate mõttekäikudega kirjutist tervikuna siin ette lugeda ei ole aega ja ei ole põhjustki; kõik mõttekäigud ei ole ka seda väärt; kuid ma tahan ometigi lugeda sellest teile mõned lõigud, sest ma kardan, et paljud teie hulgast libistasid oma pilgud sellest kirjutisest lihtsalt üle, kui pealkirja ja allkirja olite ära lugenud.
Kõneldes kirikutöötajaist, ütleb autor: «Enamik neist muretseb siiralt sellesinatse maailma saatuse pärast, elab läbi tema valusid ning teeb vähemalt üht tähtsat tööd – kutsub tõsiselt, otsekohe, nüüdsama mõtlema selle üle, milleta elu kaotaks igasuguse mõtte, s.t elu mõtte üle.»
Seejärel analüüsib autor, millised on olnud ajajärgud, kus saab kõnelda erilisest usulise tõusu ja elavnemise ajast, ja ta leiab ajaloosündmustele toetudes: «siis, kui ühiskond tunnetas ärevusseisundit, kriiside künnistel ja nende ajal, kui endine eluviis ja kultuur olid oma aja ära elanud, näidanud oma võimetust, lähenenud oma viimsele rajajoonele, mil ühiskondlikus teadvuses levisid skeptitsismi meeleolud, nihilism ja künism». Ta võtab kokku: «Religiooni elavnemine on ühiskonna haiguse tähtis sümptom.»

Kõiki neid mõisteid on praegusel ajalooperioodil ka meie ümber üha sagedamini ja tõsisemalt hakatud kasutama. Kirjutise autor ütleb väga otsustavalt: «Sellist kriisi nagu praegu, ei ole inimkond varem läbi elanud. – On tekkinud selline ajaloo ristmik, millelt viib sisuliselt vaid kaks liikumissuunda: uuele elukvaliteedile või totaalsele enesetapmisele.»
Niisiis! Ajalehte oleme nüüd lugenud. Ja selle lugemine on teinud meid murelikuks ja rahutuks. Ja kuigi kirjutise lõpus pakutakse lahendusena välja filosoofia ja selles peituvad võimalused, ei suuda me uskuda, et lihtsalt inimmõtlemine võiks nüüd äkki korda teha selle, mille ju inimmõtlemine ise on ära rikkunud.
Tänase pühapäeva (25. kolm­ainupühajärgne pühapäev) teemaks on olnud «Usk ja uskmatus». Mulle tundub, et meil ei tarvitsegi täna endid keeruliste filosoofiliste mõttekäikudega enam vaevata. Oleme silme ette seadnud olukorra, kus elame, probleemid, mis vajavad lahendamist. Oleme seismas otsekui ristteel, iga päev üha uuesti. Ka täna. Ja meie ees on need kaks lihtsat ja lühikest sõna: usk ja uskmatus. Siin ongi võti: Jeesuse sõnad, mis alguses piibliraamatust lugesin: Olgu teil usku Jumalasse! või nii, nagu meie Hingeleiva lauljad seda gospellaulu stiilis väljendasid:
Jumalat usalda, vaata üles, looda ka!
Sind tahab Ta ju kõiges aidata.
Jumalat usalda, õpi julgelt lootma ka,
Jumalat usalda, Ta ikka armastab.
Ära karda mitte, mida homne päev sul toob.
Ei sind Jumal hülga, Ta aina ligi on.
Jumalat usalda, lase Tal end juhtida,
Jumalat usalda, Ta ikka armastab.
See on uskliku inimese usufilosoofia ja elufilosoofia; see on alus, millel meie tohime seista, igatsedes ja oodates ja uskudes õnnelikumat ja helgemat tulevikku.

Ja kui meie nüüd jälle ajalehti kätte võtame, mis ju üha enam elutegelikkust peegeldavad, või kui altarilt Jumala igikestvat sõna kuuleme, olgu meil siis alati süda valmis nii tänase päeva murede äratundmiseks kui ka tungivaks eestpalveks kõigi nende olukordade pärast, millesse inimesed on sattunud lähedal ja kaugel.
Piibliraamat on uskliku inimese nõuandja ja jõuallikas, mõtteergutaja ja usukinnitaja. Aga ajaleht on see eestpalveteemade loetelu, mille kohale kummardudes me tohime vaikseks jääda ja Jumalaga kõnelda – kõnelda nende pärast, kelle kodude kohal lõhkevad mürsud, külvates surma; nende pärast, kes näljast nõrkenuina otsivad prügikastist endale toidupalukest; kõnelda Jumalaga nende leinajate pärast, kelle kaotusvalu surmakuulutuste kaudu meilegi teatavaks saab.
Meie palvetesse olgu haaratud Afganistanis võitlevad sõdurid, huligaanitsevad noortekambad, tülitsevad abikaasad, oma võimu kuritarvitavad ametiisikud, õppetöö koormuse all väsivad õpilased, oma lootustes ja unistustes pettunud armastajad – kõik need ja lõputu rida üksikuid elusaatusi oma väiksemate ja suuremate muredega, aga ka kogu meie rahvas ja selle püsimajäämine.
Kõige selle pärast on meil põhjust Jumala ees seista ja palvetada hardalt ja tungivalt, et võiks toimuda see elu uuenemise ime, see uue elukvaliteedi ilmumine, see uue lootuse sünd, mis meiegi pilgud võib üles tõsta ja meie krampis palgeid pehmendada. Ja meiega on see Issanda Jeesuse Kristuse tõotus: «Kõik, mida te palute ja anute, uskuge, et te seda saate, siis see saab teile!»
Olgu siis meil kõigil usku Jumalasse, suurt usku! Aamen.
Ivar-Jaak Salumäe

Õpetaja Ivar-Jaak Salumäe jutlus on peetud Tallinna Püha Vaimu kirikus 25. oktoobril 1987. Jumalateenistusel laulis Viljandi Pauluse koguduse noorteansambel Hingeleib.