Oma rahu ma jätan teile!

Läänelik tsivilisatsioon on kahtlemata kõrgelt arenenud ja elujõuline. Paljude jaoks on ajaliselt või ruumiliselt kaugemad kultuurid imetlusväärsed, ent peame tunnistama, et praegune läänelik kultuur on seni tärganud tsivilisatsioonidest üks elujõulisemaid ja kohanemisvõimelisemaid, levides kui umbrohi praktiliselt kõikjale maakeral. Lääneliku kultuuri olemuse saab lühidalt kokku võtta akronüümiga WEIRD (ingl ’veider’; Western, Educated, Industrialised, Rich, Democratic – läänelik, haritud, tööstuslik, rikas, demokraatlik).
Iga kultuur, mis mingil perioodil ajaloos omab elujõudu laialdaselt levida, on millegi poolest tugev. Lääneliku kultuuri üks tugevusi on teaduslik mõtteviis, mille alusel ja tõttu toimub tehnoloogia kiire areng. Tihti on kultuuri peamine tugevus ka tema peamine nõrkus. Teaduslik mõtteviis on tõenäoliselt ka lääne kultuuri üks peamisi nõrkusi. Kuidas?
Teadusliku mõtteviisi olemuslik osa on valdkonna piiritlemine. Tudengeid hakatakse treenima ülikooli esimesest loengust uurimust valdkondlikult, ajaliselt, paikkondlikult jne piiritlema. Oma naiivsuses võivad üliõpilased kujutada ette, et uurivad kõike ja korraga, annavad vastuseid elu kui terviku kohta. Hiljemalt diplomitöö kirjutamise ajaks peab olema selge, et see, mida teaduslike meetoditega uurida saab, on alati vaid ainevaldkond, fragment tervikust, killuke kõiksusest. See teeb teadusliku mõtteviisi tugevaks.
Uurides piiratud valdkonda, on võimalik saavutada maksimaalne teadmine selle piiratud valdkonna kohta. Samas teeb just see teadusliku maailmapildi nõrgaks, luues illusiooni, et elu koosnebki ainevaldkondadest, fragmentidest ja killukestest. Ent elu on tervik, erinevad osad on omavahel lakkamatult ja tihedalt seotud. Nähtamatu võrk, mis miljardite niitidega ühendab aegu, ruume ja saatusi.
Eristamise ja eraldamise üks tagajärgi on meie ühiskonnakorraldus, kus iga asutus, institutsioon või ministeerium ajab oma asja, mistõttu on tihti juhtunud, et inimene oma „valdkondade“-ülese saatusega jääb kuskile skeemi kinni, halli alasse, eikellegimaale. Ka inimesi saab teaduslikult eristada. Kõige üldisemalt „meie“ ja „nemad“ ning kindlasti oleme meie head, õiged ja targad ning nemad halvad, valed ja rumalad.
See õigustab rõhumist ja vägivalda. Me peame neid õpetama, karistama või nad sootuks hävitama. See võimaldab meil loobuda vastutusest ning alati leida keegi teine, kes ebameeldivas asjade seisus süüdi on. Riigi tasandil peab heaolu tagama valitsus, turvalisuse kaitsevägi ja politsei jne. Kas pole see illusioon? Kas pole nii, et igas temas on killuke mind ja nendes meid?
Kristlik (iseäranis luterlik) maailmapilt ei võitle ega konkureeri teadusliku mõtteviisiga, ent ei püüa ka sellega samastuda või enda uskumusi selle abil tõestada. Toomas Paul on öelnud, et usk, mis flirdib teadusega, jääb kiiresti leseks. Kristlik maailmakäsitlus võib hoopis lisada midagi hindamatut teaduslikule mõtteviisile, mitte muutes paremaks teadust, vaid igapäevast elu, lisades teaduslikule eraldamise ja süüvimise dimensioonile terviklikkuse tunnetuse.
Igal pühapäeval kordab armulaua liturgial vaimulik Jee­suse sõnu: „Rahu ma jätan teile, oma rahu ma annan teile /…/“ (Jh 14:27). Rahu on heebrea keeles Şalom (שָׁלוֹם), mis tähendab ka terviklikkust. Vanades kultuurides on tervitus tihti seotud, terve e tervikliku olemisega, näiteks soome keeles terve, millest eesti keeles on saanud tere.
Inglise keeles on püha, holy, seotud sõnaga tervik, whole. Nii võime kujutleda, et terviklikkusest, mille kese on Looja ja selle ümber kogu loodu, saab alguse pühadus ja sisemine rahu. Üksnes tervikut tajudes saab muutuda pühamaks ning kogeda enam rahu enda sees ja ümber.
Võiksime igal pühapäeval seda Jeesuse soovi tõsiselt võtta ning püüda enam näha kogu loodu aja- ja ruumiülest tervikut, mitte liialt erutuda ja ärrituda mööduvatest muredest ega liialt kiinduda kaduvatesse rõõmudesse. Näha enam asjade terviklikke seoseid ning ennast osana kogu loodu tervikust. Ehk oleme siis ka ise enam terved, näeme teistes iseennast e tajume „neidki“ ligimestena ning kogeme enam seesmist kooskõla ja rahu.

 

 

 

 
Jaanus Kangur,
kooolitaja