Õpetaja Jaan Audova lahinguväljaks sai usupõld

Möödunud sajandi algul sündinud Jaan Audova teenis kirikut ja Jumalat peaaegu poolsada aastat.
Jaan Audova sündis 27. veebruaril 1901. a Tartumaal Vara vallas Maarja-Magdaleena kihelkonnas paljulapselises peres, kus ühtekokku kasvas 14 last. Kümme neist oli sündinud 19. sajandil, tuntuim on õde Ann, keda teatakse põhiliselt lillemaalijana.
Emeriitõpetaja, kauaaegne Valga koguduse hingekarjane Peep Audova meenutab, et isa õpingud lõppesid üsna varakult seoses I maailmasõjaga. Kuna vanemad vennad kõik sõtta võeti, tuli poisil kodus täismehe eest väljas olla. Tema kord püssi alla minna tuli Vabadussõja ajal. Lahinguteni ta siiski ei jõudnud, enne kirjutati Tartus alla rahulepingule.
Sõjaväekohustuse täitis Jaan Audova ratsarügemendis, kus oli orkestrant. Teenistusest vabanes ta 1923 ja alles siis sai jätkata pooleli jäänud haridusteed. Sobivaks osutus vaid Tartu Linna Õhtune Ühisgümnaasium, nn Videviku gümnaasium, mille Jaan Audova lõpetas 1926. Tema haridustee lõppes 1933. aastal Tartu ülikooli usuteaduskonna diplomiga.
Õpetajaametisse ordineeriti Jaan Audova 2. septembril 1934, koos temaga olid altari ees ordinatsioonivennad Alfred Tooming, Jüri Kimmel, Karl Kiisk ja varalahkunud teoloogiamagister Kristjan Valdma.
1929. aastal oli Jaan Audova abiellunud Pangodi vallast pärit ajalooõpetaja Tea Martinsoniga, kes hakkas tööle Valgas. Töökoht Tartus Peetri koguduse 2. pihtkonna õpetaja Jaan Treumanni alluvuses oleks olnud sobiv, sest rongiühendus kahe linna vahel oli toona hea. Kuid peapiiskop H. B. Rahamägi esitas vastordineeritud õpetajale ultimaatumi: kas lähed teenima Hiiumaale või loobud ametist.
Abikaasa Tea sai mehe juurde sõita vaid puhkuse ajal. Jaan Audova teenis Pühalepa ja pisut hiljem Kärdla koguduses.
Kohavahetus 1939. aastal tõi Jaan Audova mandrile, kuid Tallinna lähedale Randverre. Märtsis 1944 pidi kodust väikese tütre ja pooleaastase pojaga lahkuma ka Tea – kardeti Valga pommitamist.
Lõpuks ometi tuli pere jaoks soodne hetk: õpetaja Johannes Lauri oli lahkunud Rootsi ja Otepää koolis vajati õpetajat. Nii asuti 1944 elama Otepää pastoraati. Peep Audova mäletab, et nad vaatasid perega pastoraadiaknast, kuidas 1949. aasta märtsis küüditatuid regedega veeti. Aasta pärast sunniti pere pastoraadist lahkuma ja uueks elupaigaks sai kiriku käärkamber.
Kurbust, aga ka viha tekitas kiriku seinal olevate Eesti lipu pühitsemise auks paigaldatud bareljeefide lõhkumine. Hävitustöö jäljed pidi aga likvideerima kogudus. Linn oli peaaegu hävitatud, kiriku torn ja katus sõelapõhjaks tulistatud. Otepääle jäädi üheksaks aastaks.
Kuna pidevast jalgrattaga sõidust mägisel maastikul olid tekkinud terviseprobleemid, koliti võimaluse tekkides 1953. aastal Valka, kus õpetajast abikaasal oli veel endisi õpilasi. Tea Audova õpilaseks oli kunagi ka Valter Vaasa, hilisem Helme koguduse õpetaja.
Algas kahekümne nelja aasta pikkune teenimisaeg Valgas. Kogudus muretses õpetajale vanema maja, kus ta 37 aastat elas. Koguduserahvas oli sõbralik, tuli alati õpetajale appi, suurt kirikut remonditi mitut puhku, iga aasta võeti ette suurpuhastus. 1976 sai Jaan Audova insuldi ja jäi aasta hiljem pensionile, kuid aitas kogudust edasi teenida oma pojal Peebul.
Jaan Audova suri 18. novembril 1992.
Rita Puidet