Orelimeister Ernst Carl Kessleri (1808–1863) aeg ja Otepää Maarja kiriku orel (1853)

Inimesed teevad olusid ja olud omakorda mõjutavad inimesi. Igaüks sünnib oma aega, teda mõjutab päritolu ja ümbrus, lapsepõlves kogetu võib määrata edasise tee. Millisesse aega sündis ja millest sai tõuget tänaseks 170 aasta vanuse Otepää Maarja kiriku oreli ehitanud 215 aastat tagasi sündinud pillimeister Ernst Carl Kessler? Mida on näinud see orel?

Ernst Carl Kessler sündis 1808. aasta juuli esimestel päevadel Otepää lähedal Arula külas. Tema isa Johann Friedrich töötas külas kingsepa ja möldrina. Isapoolsed esivanemad olid Eestisse rännanud Šveitsist. Ema Mar(r)i oli ilmselt eestlane. Tema kaasaegsed olid näiteks Kristian Jaak Peterson (1801–1822), Friedrich Reinhold Kreutzwald (1803–1882) ja kümme aastat varem sündinud Friedrich Robert Faehlmann (1798–1850), kõik eesti kultuuriloos olulist rolli mänginud isikud. 1809. aastal sündis Hamburgis Fredrik (Friedrich) Pacius, kes elas suure osa elust Soomes ja keda on nimetatud soome muusika isaks, meiegi hümni viisi autor. Johann Voldemar Jannseni sünnini kulus veel 11 aastat.

Ernst Carl lahkus Arulast kümneaastasena, kui asus õppima Tartu kreiskooli. Sel ajal oli Eesti- ja Liivimaa kubermangus veel pärisorjus, mis kaotati Liivimaal 1819. aastal, kuid Ernsti isa ei olnud pärisori, seetõttu sai ilmselt kogu perekond asukohta vahetada juba enne pärisorjuse kaotamist.

Ernst Carl asus ametit omandama esmalt tisleri õpipoisina, kuid jõudis üsna pea muusikariistade valmistamise juurde. Lisaks Tartu pillimeistri Meyeri juures omandatule täiendas Kessler ennast ka mitmel pool Euroopas. Kui hea pidi olema toonane kreiskoolist saadud matemaatikaharidus, mis võimaldas tehniliselt keerulisi oreleid ehitada – selle üle saab vaid imestada. Ilmselt võimaldasid pille ehitada ikkagi meistrite käest omandatud praktilised oskused.

Ernst Carl leeritati 1826. aastal Tartu Jaani kirikus, sealsamas ta 1838. aastal ka abiellus Paidest pärit Fanny Elisabeth Rollwageniga (1815–1901). Neil sündis 11 last. 1834. aastal avas ta (26aastasena) Tartus enda töökoja ning samal aastal jõudis temalt tellitud orel Rõngu kirikusse.

Otepää kiriku orel valmis 1853. aasta augustis. Sel ajal oli Otepääl kirikuõpetajaks Moritz August von Kauzmann (aastatel 1850–1872), kellega Kessler heades koostöistes suhetes pidi olema. Oreli ehitamine oli kogudusele suur väljaminek, kuid selle ehitamise raskuste kohta ei ole midagi teada. Ernst Carl Kessler jäädvustas end Otepää oreliga soliidse, mõneti konservatiivse meistrina. Tagasihoidlikes mõõtmetes 12 registriga ühe manuaaliga pill, mõjutatud 18. sajandi lõpu traditsioonidest, on näide eeskujulikult teostatud käsitööst.

Tartu Maarja kiriku orel, millel saadeti esimese üldlaulupeo proovi 1869. aastal ning millel andis oma esimese orelikontserdi 1886. aastal Miina Härma, oli valminud 1852. aastal. Selleks ajaks oli Kessleri töökojas ehitatud juba ligi paarkümmend orelit nii Eestisse kui kaugemale (kõige kaugem oli 1844. aastal Alaska poolsaarel Sitkas valminud orel, enne poolsaare müümist Ameerika Ühendriikidele) ning orelimeistri ja tema abiliste oreliehitusoskused lihvitud.

Lisaks kirikutesse ja kodudesse jõudnud orelitele ehitati tema töökojas ka tahvelklavereid ning meister Kessler hoolitses orelivalmistamise ja -parandamise kunsti edasikandmise eest. Kokku valmis töökojas kirikutesse, palvemajadesse, koolidesse ja kodudesse 120 orelit. Suurimaks peetakse 1860. aastal Tartu Ülikooli kirikule ehitatud orelit, millel oli 28 registrit, kuid suuremate hulka kuulusid ka Otepää Maarja kiriku 12 registriga ja Halliste kiriku 14 registriga orel.

Ernst Kessler suri 1863. aastal südamerikke tagajärjel.

Tema ei näinud oma orelite mõju eesti rahvuse sünnile. Juba mainitud esimese üldlaulupeo esimene ühisproov Tartu Maarja kirikus ning laulupeo avakontsert samas kirikus pole ilmselt ainsad tunnistajad. Ka Otepäält läks esimesele laulupeole meeskoor, mille lipule olevat olnud maalitud karu pea. Võib olla, et see laulukoor laulis ka Otepää kirikus, võib-olla ka oreli saatel, võimalik, et kooris laulis või seda juhatas organist või kirikuõpetaja. Arvatavasti olid kooriliikmed Otepää kihelkonnast, siinses kirikus ristitud, leeritatud ja laulatatud. 

Esimese eestlasest kirikuõpetaja Jakob Hurda ajal, kes teenis Otepääl 1872–1880, oli Otepää kirik praegusest väiksem, kuid jäi Hurda populaarsete eestikeelsete jutluste tõttu kitsaks. Võimalik, et ka kaunid orelihelid lisasid teenistustele oma lisamõõtme, võib-olla tuldi ka just orelit kuulamagi, mistõttu ehitati kirik 1890. aastate alguses tunduvalt suuremaks.

Selleks ajaks oli Jakob Hurt suundunud Peterburi Jaani koguduse õpetajaks, kuid tema vaim jäi Otepääle ning just siinses kirikumõisas õnnistati õpetaja Burchard Sperrlingki (Otepää õpetaja aastatel 1881–1905) kutsel 4. juunil 1884 Eesti Üliõpilaste Seltsi sinimustvalge lipp. EÜSi liikmed osalesid teenistusel Otepää kirikus ning seal mängis orel olulist rolli.

Pärast Kessleri surma võttis ta töökoja üle meister Friedrich Müllverstedt (1834–1904), kes hooldas ja häälestas ka Kessleri oreleid. (Hugo Lepnurm on 1971. aastal ilmunud raamatus „Oreli ja orelimuusika ajaloost“ lakooniliselt kirjutanud: „Tartus töötas sajandi keskel G. Kessler“ (lk 109) ning veidi allpool: „Normanniga üheaegselt töötas Tartus Saksamaalt tulnud Wilhelm Müllverstedt, kel tekkisid tihedad sidemed Venemaaga, kuhu teda kutsuti tihti oreleid parandama, muuhulgas ka Moskva konservatooriumi pilli. Ka Müllverstedti oreleist on üsna paljud veel mängukorras: Tartu Peetri, Häädemeeste, Rõngu, Põlva, Otepää, Vändra, Tõstamaa, Vigala kirikus“.

Ta nimetab niisiis vähemalt Rõngu, Vändra ja Otepää oreleid hoopis Müllverstedti pillideks, kuigi Friedrich Wilhelm Müllverstedt (kas sama isik?) sündis samal aastal Rõngu oreli valmimisega. Võib-olla on siin jutt isast ja pojast? Või on instrumendid tagantjärele Kessleri töökoja üle võtnud meistrile omistatud? Võimalik, et ebatäpsused on tulenenud raamatu koostamise ajal valitsenud oludest ning materjali kontrollimise võimaluse vähesusest.

Oreli tööuksel, kust orelimeister ja häälestajad viledele ja muudele mehhanismidele ligi pääsevad, on säilinud erinevate meistrite saksakeelseid gooti kirjas märkmeid tööde kohta, mida oreli juures tehti, vanim neist pärineb 1864. aastast. Samuti on huvitavad tuuletallajate ilmselt igavusest tehtud kritseldused oreli välisseinal, näiteks pärineb üks neist 20. augustist 1944, millele järgneval päeval suur osa Otepää linnast II maailmasõja ajal Saksa vägede taganemise ja nõukogude vägede pealetungi vahel suures tulekahjus hävis. Õnneks jäi kirik koos oreliga puutumata.

Tänapäeval on Kessleri orelitest säilinud viis (sh Alaskal Sitkas ja Nõmme Rahu kirikus) ja mängukõlblikud kolm: Otepää Maarja kiriku, Karksi Peetri kiriku ja Taagepera Jaani kiriku orel.

Enne plaadistamist 1989. aasta suvel Otepää orelit oluliselt taastati. Rolf Uusvälja mensuuriarvutustes ning Hardo Kriisa töökoja praktilises teostuses valmistati uuesti ligikaudu pooled lähiminevikus kaduma läinud viledest. „Eesti orelite“ sarja jäädvustamise käigus sai nii töökorda 27. instrument Maarjamaa kirikutes.

Nagu Otepää koguduse sõpruskoguduse Vihti esindajad juba ammu mainisid, on Eestis säilinud palju unikaalseid vanu oreleid, sealhulgas Otepää Kessleri orel, mida (õnneks) ei olnud nõukogude ajal võimalik moodsamate vastu välja vahetada, nagu heaoluühiskondades tihti juhtus. Mõnikord on vaesus õnnistuseks. Meil on võimalus vanu oreleid väärtustada.

Hardo Kriisa on hooldanud orelit viimastel aastakümnetel, viimati 12. juulil 2023.

Heivi Truu

Otepää koguduse organist

Ettekanne peetud 23. juulil 2023 Otepää Maarja kirikus Otepää oreli 170. aastapäeval

Allikad:

1) Mauri Mändoja suulised ütlused ja E. C. Kessleri infovoldik 2023. aastast;

2) Helika Gustavson-Rätsepa uurimistöö materjalid (infovoldikul);

3) Otepää Teataja nr 2/2014 (ajaloosündmused H. Mägi materjalide põhjal);

4) Jaan Uibo suulised ütlused;

5) Sander Mändoja artikkel „Pillimeister Ernst Carl Kessleri mälestusplaadi avamine“ Otepää Teatajas (15.06.2023);

6) Vilma Paalma tekst plaadiümbriselt „Eesti orelid 30. Otepää“;

7) Ernst Carl Kessler. Vikipeedia;

8) Hugo Lepnurm. Oreli ja orelimuusika ajaloost. Tln, 1971;

9) Jakob Hurt. Looja ees. Eesti mõttelugu 66. Ilmamaa, 2005.