Orelimeistrid Kriisad tulid Haanjast

Kombinatsioon jumalikust talendist ja inimlikust tahtest, maamehe visadusest ja talumehe töökusest tegi Haanja mõisamoonaka lastest tunnustatud orelimeistrid. Vendade Kriisade loodud pillidest on paljud tänini meie kirikutes koguduse muusikaelu tugisambaks. 

On muljetavaldav, et just Võrumaa majanduslikult vaesemaks piirkonnaks arvatud künklikust Haanjast on Eesti muusikalukku tulnud orelimeistrid Kriisad. Võib-olla tuleb aga just sellest faktist, et selle maanurga demograafilise ülevaate puhul on nimetatud elanikkonna rohkearvulisust ning seda, et võrreldes muu Võrumaaga elati siin suhteliselt tihedalt, otsida võtit küsimusele, miks hilisema kuulsuseni jõudnud pillimeistrid on pärit aineliselt kesistest tingimustest. Kui meile meeldivad jutustused lehepoisist miljonäriks saamisest, siis julgelt võiks sellesse nimekirja paigutada veidike kodukootumas kuues vendade Kriisade eduloo.

Oma hõrril tuli uhke

Küll sooviks suunduda ajamasinaga rohkem kui sajandi tagusesse Haanjasse, mil Suure-Munamäe lähistel Kokemäe külas Vihtla järve ääres sirgusid Matli ja Peeter Kriisa lapsed Juhan (1858–1942), Jakob (1861–1949) ja Tannil (1866–1940) – orelimeistrite esimene põlv. Tahaks näha, kuidas paljasjalgsetest seakarjustest, kes kodukootud takustes põlvpükstes sealsel künklikul maastikul oma maailma avastasid, leidsid tee suure kunsti ja laialdase tuntuse ning tunnustuse juurde. 

Piirkonna eripära, kus põllud elanikkonda lahedalt ära elatada ei suutnud ning inimesed pidid elujärje parandamiseks oma talendikuse appi võtma erinevates käsitöövaldkondades, ilmselt soosis igati poiste jõudmist esiisade eeskujul puutöökotta. 

Et aga toona põllumajanduses vajamineva asemel sai nende püüdluseks pillide pilli, kohalikus keelepruugis hõrrila loomine, selles pole ehk paljuks „süüdlasena“ näha kodukirikut oma oreliga. Jumalaorjusest Rõuge Maarja kirikus osa saades võisid koraalihelid inspireerivalt musikaalsetele noormeestele mõjuda küll. Mõjuda määral, et otsus oma hõrril teha, millega sama toredaid lugusid mängida kui keriku hõrrelil, küpses ja teoks ka tehti. 

Vendades noorim, Tannil, oli alles 12aastane, kui valmistas vanemate vendade tööriistadega juba oma esimese hõrilavilõ. Me ei tea, kui okkaline on poisikese tee selle saavutuseni. Küllap oli see palistatud lisaks avastamisrõõmule ka mitmete tagasilöökide ja pettumustega. Hästi pingutades võib ajaloo hämarustest kuulda ka pilkenaeru ja soovitusi: poiss, võta mõistus pähe ja tee midagi tõsist, ära jända pilliga, mille tegemiseks täismehe oskusi vaja. Aga kolmeklassilise vallakooli haridusega entusiastlik Tannil sai hakkama ja esimene hõrril ei jäänud viimaseks oreliks. Just temast sai firma „Orelimeistrid vennad Kriisad“ alusepanija ja just tema järeltulijatest on võrsunud Kriisade oreliehitajate neljas põlvkond – Rakveres tegutseb OÜ Kriisa Oreliehituses orelimeister Hardo Kriisa, abiks pojad Hanno, Hollan ja Helar.

Esimene hõrril ei jäänud viimaseks oreliks

On teada, et Haanja mehi hinnati mitmete majapidamises vajaminevate riistade valmistajatena. Omapärane sealjuures on, et siinsetel taludel oli suhteliselt vähe metsa. Seetõttu ei saanud puutööhuvilised end ka täielikult rakendada puidukodutööndusele, nagu seda võis näiteks Setumaa piiril Meremäe ümbruses. Haanjalasel tuli otsida tegevusi, mis nõudsid puitu minimaalselt. 

Vajadus toormaterjali säästlikult kasutada aitas arendada hoolikust ja planeerimisvalmidust. Oskusi, mida oreliehitajal edu saavutamiseks hädasti vaja. 

Aastatega arvestatavaks oreliettevõtteks kasvanud algatus oli alul üsna tagasihoidlik. Asus kolmes talus: Meelakul, Tautsal ja suguvõsa sünnitalus Haanjas Kokemäel. On kirjeldatud, et sealne elumaja oli kolmekambriline endine rehielamu. Just siin valmisid aastate vältel veerandsaja suuremõõdulise kontsertoreli korpuste kandvamad osad: mehhanismide kaadervärk, liigutusseadmed ja pult. Meelakul tehti viled ja ümbriskapp, Tautsal aga suur lõõts ja paisukapp. 

Selline oli tööjaotus 1930ndate alguses. Siis kui vanemad vennad jäid vanaks, langes põhikoormus Tannili ja tema nelja poja õlgadele. Töökohaks jäi Kokemäe, kus kuni 1933. aastani töötati kõige lihtsamate käsitööriistadega (saag, höövel, oherdid) nõrga laelambi hämaras valguses. Just sellistes tingimustes valmisid 12 suurt kontsertorelit.

Kui tööd hakkas juhtima Tannili poeg Harry, siis töötati petrooleumimootoriga käivitatavatel hööveldamis- ja puurimismasinatel, undasid ketas- ja lintsaed. Tööruumid olid heledalt valgustatud, kiirgasid hõõglambid. Selliseks hoogsaks tegevuseks jäi kahjuks aega vähe – tuli sõda ja okupatsiooniaeg. Kuid just sel perioodil, 1936. aastal valmis Kriisade suurim kontsertorel Narva Peetri kirikule. Pillil oli üheksa registrit kokku 2506 vilega, kahjuks orel hävis sõja ajal. 

Toimiv tööjaotus

Kaasaegsetest üleskirjutustest on teada, et vendadest Jakob keskendus eelkõige orelite metallvilede valmistamisele. Pleki tinutamisel viledeks olla ta leiutanud uskumatuid lahendusi. Juhan valmistas omakorda oreli suuremad osad – lõõtsad, korpused – ning pidas muu hulgas hoolt firma kirjavahetuse eest ning vormistas lepinguid ja hoidis kontakti klientidega. Juhani ja Jakobi pojad olid küll aktiivsed kaasategijad oreliehituses, kuid iseseisvalt töötavaid meistreid neist ei saanud. 

Alvine ja Tannil Kriisal sündis neli poega. Eduard õppis Tartu Esimeses Kõrgemas Muusikakoolis viiulit, orelit ja kompositsiooni ning sai organisti kutse. Aksel lõpetas Tartu Ülikooli usuteaduskonna ja oli Mustjalas kirikuõpetajaks, kust 1941. aastal viidi Siberisse ning seal ta hukkus. Rudolf lõpetas Tartu Kõrgema Kunstikooli Pallas maalikunstnikuna; jäi 1944. aastal Saaremaal teadmata kadunuks. Harry oli pidevalt tegev oreliehituses. Sõjakeerises sattus ta Saksamaale, sealt edasi Ameerika Ühendriikidesse, kus jätkas oreliehituse alal. 

Pärast Teist maailmasõda kujunes Eduardist orelite korrastaja, aga ta ehitas ka kaks uut orelit. 

Kolmanda põlvkonna meistrina jätkab firma traditsioone Eduardi poeg Hardo (1940), kes 1991. aastal erastas Rakveres tegutseva orelitöökoja Kriisa Oreliehitus osaühinguna. 

Nõnda võib õigusega öelda, et vendade Kriisade oreliehitus on töötanud pidevalt alates aastast 1886, mil valmis nende esimene orel Misso palvemajja. 

Liina Raudvassar

Orelimeistrid Kriisad

Esimene põlvkond:

Juhan Kriisa 1858–1942

Jakob Kriisa 1861–1949

Tannil Kriisa 1866–1940

Teine põlvkond, Tannili pojad:

Eduard Kriisa 1902–1968

Aksel Kriisa 1904–1949

Rudolf Kriisa 1906–1944

Harry Kriisa 1911–1976

Kolmas põlvkond, Eduardi poeg:

Hardo Kriisa 1940

Neljas põlvkond, Hardo pojad:

Hanno 1966

Hollan 1971

Helar 1971

Kriisade oreleid Eesti kirikutes

Misso palvemajas 1886

Vana-Roosa 1898

Pindi 1903

Rannu 1906

Järva-Peetri 1907

Kaarma 1908

Vastseliina 1911

Võru 1913

Sangaste 1924

Rakvere Kolmainu 1926

Põltsamaa 1928*

Petseri 1928

Märjamaa 1930*

Rõuge 1930 

Türi 1931

Paide 1933

Narva-Peetri 1936*

Suure-Jaani 1937

Urvaste 1938

Rapla 1939

Rakvere Pauluse 1943

Jõhvi 1958

Laiuse 1968

Ruhnu 1991