Orelipüha kutsus kirikusse

Suure-Jaanit tuntakse kui muusikakantsi. Nüüd tähistati kirikus oreli 85. aastapäeva raames orelipüha.

Koguduse hooldajaõpetaja Hedi Vilumaa ütleb, et ettevõtmine oli teadlikult suunatud kogukonnale. Kui ühiskond räägib Suure-Jaanist kui kultuurikantsist, millega on seotud olnud Kappide perekond või helilooja Mart Saar, siis tagaplaanile jääb oluline fakt, et tegu oli kirikuinimestega. 

Jakob Hurdast kõneldakse seoses rahvaluulega, kuid esmalt oli ta kirikuõpetaja. Gustav Ernesaks aga oli õppinud kirikumuusikat August Topmani juures. Kirikul on väga oluline roll Eesti kultuuriloos, selgitas õpetaja ja kutsus inimesi kuulama huvitavat ettekannet ja kontserti ning vaatama püsinäitust ja tahvlit oreliloo kohta.

Ümber sünnipäevalapse

Kujutan ette, et kui orel 4. juulil 1937 pühitseti, oli kirik rahvast täis. Läinud pühapäev oli kirikukalendri järgi tänulikkuse pühapäev ning seetõttu oli eriliselt sobiv aeg kokku tulla ja rõõmustada. Pealegi tuleb peatselt orel kinni katta, sest kooriruum on saanud küll uue katuse, aga tööd katusevahetusega jätkuvad pikihoone katuse osas, täpselt oreli kohal. 

Orelipühaga pakkus kogudus võimalust sünnipäevalapse nimel kokku tulla, et täita inimeste vajadust ilu ja tõe järele. Selle eesmärgiga ju orel omal ajal ehitati, tõi enne kontserti toimunud palvuses välja õpetaja Vilumaa. „Orelit ei ehitata uhkuse pärast, see on Jumala tänamise tööriist,“ sõnas ta. Praegu on meie põlvkonna kohus olla kultuurikandja, hoida tehtut ja hoolitseda selle eest, et kirik oleks kohtumise paik.

Maakirikute paremikust

Oodatud oli Külli Eriksoni ettekanne. Ta tõi välja mõne olulise fakti sellest Kesk-Eesti vanimast pühakojast ja jätkas lähemalt juba orelitest. Praegust orelit teame sellisena, nagu see 1937 valmis, ent pille on aja jooksul olnud erinevaid.

Sünnipäevalapsest lähemalt kõnelema oligi õige inimene kunstiajaloolane ja oreliekspert Erikson. Kuulsime, et vanades dokumentides on mainitud kiriku organisti 1770ndatest aastatest. Neist aastaist pärineb märkus, et oreli lõõtsad on halvas seisukorras ja orelile võiks pedaali ehitada. Aastal 1819 olla otsustatud, et iga Suure-Jaani ümbruses asuv mõis annab viis rubla oreli hoolduseks. 

Kindlad andmed on juba seotud oreliehitaja Johan Andreas Steiniga (1752–1821), sest sellest ajast pärineb praeguse oreli uhke fassaad. Oreli tolleaegne dispositsioon on üsna täpselt teada, sest selle on kirja pannud koguduse köster-organist Hans Kapp aastal 1934. Orelil oli 1 manuaal ja 14 registrit ja sellega oli pill omal ajal märkimisväärne. Siiski suhtles köster orelimeistrite Kriisa ja Terkmanniga, sest kogudus tahtis pilli uuendada ja lasta teise manuaali juurde ehitada. Mida aeg edasi, seda suuremaks unistustes pill kasvas. Kõneldi juba 25 registriga pillist, kusjuures viled tuli teha uued. 

Kõik lennukad ideed aastal 1937 ei teostunud, sest korjandustelt saadud summad olid väikesed. Orelimeistrid Kriisad ehitasid siiski pilli, mis ei jäänud ega jää konkurentsis alla mõnele välismaisele instrumendile. Pilli maksumuseks sai üle 10 000 krooni. Orel kuulus maakirikute paremiku hulka, kinnitas kokkutulnuile kohal viibinud orelimeister Olev Kents. 

Nüüd, aastal 1998 tehti orelile kapitaalremont ja pill on jätkuvalt heades kätes. Orel on hinnatud kontsertpill nii kodu- kui välismaiste organistide jaoks. Iga nädal mängib sellel koguduse organist Merike Saaremets.

Kindlustunnet edasiseks

Ettekannete ja kontserdi vahepeal sai end soojendada käärkambris mõnusa tule paistel ning kosutada kohvi ja suupistetega. 

Orelipüha ettevalmistamise juurde kuulus põhjalik oreli ja koguduse muusikaelu uurimine. Kui esimene väljendus peamiselt ettekandes, siis koguduse muusikaelus ja Eesti kultuuriloos olulised isikud ja sündmused on nüüdsest jäädvustatud püsiekspositsioonina kiriku lõunarõdul. Samuti avas õp Hedi Vilumaa oreli infotahvli, mille kaudu jõuab huvitav teave pilli ja muusikaelu kohta iga huviliseni.  

Päev – ettekanded, näitus ja oreliloo talletamine tahvlile koos orelimuusikaga – kinnitas, et kirikul, orelil ja kirikumuusikal on tulevikku.

Huvitav oli kontserdil esitatud palade mitmekesisus: kuulda sai muusikat Bachist tänapäevani, rahvakoraale, aga ka viimasena Külli Eriksoni esituses kõlanud Artur Kapi „Sind, Jumal, kõik me kiidame“. Sellisele märkimisväärsele tähtpäevale oli kutsutud külalismuusikuid ning eriliselt kaunilt kõlas Sirje Kaasiku „Ave Maria“ sopran Ele Millistferi ja alt Külli Salumäe esituses. Orelil saatis Merike Saaremets. Samuti esines orelil Anneli Klaus ning Ele Millistferlaulis end ise orelil saates. 

Teada-tuntud muusikute kõrval istus aga orelipinki Johann Praks ja kuigi tal aastaid 11, mängis väga kindlalt. Ta õpib klaverit Püha Johannese huvikoolis ja paralleelselt Viljandi muusikakoolis ning orelit Tuuliki Jürjo juures. Mõlemad, õpilane ja õpetaja, olid õnnelikud kordaläinud esinemise üle.

Rita Puidet