Orelireisil Taani kogesime sealsete organistide pühendumist

Eesti organistide orelireis viis sedapuhku Taani suurepäraste pillide juurde.

Kolme kirikukülastusi täis pikitud päeva jooksul saime osa spetsiaalselt meie reisigrupi jaoks ette valmistatud oreliesitlustest, suurepärasest orelikontserdist ning loomulikult avanes kõigis paigus võimalus oreleid ka oma käega proovida.

Kopenhaageni Kolmainu kirikus
Et meie reis sai Tallinnast alguse 6. jaanuari väga varajasel hommikutunnil, olime juba hilishommikul valmis Kopenhaagenis matkaga alustama. Kõigepealt võtsime ette jalutuskäigu Trinitatis Kirkesse ehk eestipäraselt Kolmainu kirikusse. Sealne organist Søren Christian Vestergaard tutvustas meile kolme kirikus asuvat orelit, peatudes pikemalt vasakul rõdul paikneval Taani ainsal Itaalia barokkorelil.
Idee soetada ühte Kopenhaageni kirikusse Itaalia barokne originaalpill tekkis sealsetel organistidel 2012. aastal. 2013. aastal leiti sobiv orel saksa oreliehitaja Gerald Woehli töökojast. See oli veel restaureerimata, aga vaatamata mõningaile veekahjustustele korpusel suhteliselt töökorras. Lisaks olid sellel säilinud marmorkaunistused, mis harmoneerusid täielikult Trinitatis Kirke ornamentikaga. Orel on ehitatud 1770ndail Lombardia piirkonnas Itaalias ning ostetud 1970ndail antikvariaadist.
Vilede mensuuri ja kõla järgi võib arvata, et pill on ka algselt seisnud suures kirikus. See on suurepärane näide Itaalia oreliehituse kõrgajast ning kuna ka Trinitatis Kirke sisekujundus on praeguseni säilinud just 1728. aastal toimunud tulekahju järgsest renoveerimisest, moodustavad nad oreliga ajastutruu ansambli.
Tolleaegsele Itaalia orelile on omane lühike pedaal, mis on organistile esialgu harjumatu. Kõlavärvide (eriti Principal-registrite) poolest on Itaalia barokkpill teistest sama ajastu orelitest hästi eristatav.
Eestis Itaalia stiilis barokk­oreleid ei leidu. Poolsosinal võib aga rääkida sellekohasest plaanist. Seetõttu peatusingi Trinitatis Kirke Itaalia orelil pikemalt. Sama kiriku imeilusa prospektiga (aastast 1731) peaorel on ehitatud aastal 1956 taani oreliehitajate poolt firmas Marcussen & Søn. Orelil on 3 manuaali ja pedaal ning ühtkokku 53 registrit.

Esimene orelipäev
Järgnevalt seadsime sammud Kopenhaageni toomkirikusse, kus peaorganist Hanne Kuhlmann tutvustas meile 5 manuaali ja 87 registriga, taas Marcussen & Søni töökojas 1995. aastal ehitatud orelit. Nii mastaapne pill nõudis esmalt pikemat tutvumist. Oreli tegi eriliseks see, et 2. ja 3. manuaal ja pedaali 8 registit olid ühendatud peaorelist korrus kõrgemal kooriplatvormil asuva koorioreliga.
Organist, saates peaorelilt koori, istub sellest niisiis korruse võrra allpool. Omaette äramärkimist väärib ka kuninglik orelipink, mis rohkem ehk trooni nimetust võiks kanda. Siinkirjutanule olid tooli välimus ja mängumugavus siiski pöördvõrdelises seoses.
Kolmandana külastasime Garnisons Kirke imekaunist, orelimeister Lambert Daniel Kastensi 1724. aastal ehitatud orelist säilinud prospektiga pilli. Roosast marmorist ornamentika koos kullatud detailide ja «peavärki» krooniva kellaga annab orelile suursuguse välisilme.
Carsten Lundi orelifirmas ehitatud 3 manuaali ja 45 registriga täiesti uus barokkstiilis pill, mida tutvustas sealne organist Hans Westenholz, õnnistati sisse aastal 1995. Valminud oreli eeskujuks oli küll Kastensi barokkorel, kuid ära pole põlatud ka tänapäeva tehnilisi võimalusi. Orel sai eesti organistide poolt sooja vastuvõtu.
Esimese päeva lõpetas maailmakuulsas Prantsuse orelifirmas Cavaillé-Colli 1890. aastal ehitatud orel Jesuskirkenis. Sealne organist Sven Verner Olsen esitas orelitutvustusel esmalt Francki ja Widori oreliteoseid, seejärel aga assisteeris vilunult prantsuse muusikat esitada proovinud eesti organiste.
Prantsuse oreli registratsioonis on nimelt kindlad reeglid. Võrreldes teiste kuulsate Cavaillé-Colli orelitega on Jesuskirkenis asuv pill üsna väike, 20 registriga. Ometi täidab ta kirikuruumi suurepäraselt ja tema kõla on igati meistri nime vääriline.

Teine orelipäev
Tegime väljasõidu Roskildesse. Roskilde toomkirik on Taani ajaloos märkimisväärne paik (sinna on maetud ka kõik Taani kuningad), seetõttu pühendas organist Kristian Peter Olesen esimese tunni kiriku üldajaloo tutvustamisele. Edasi saime juba keskenduda orelile, mille silmapaistev UNESCO maailmapärandisse kuuluv prospekt pärineb aastast 1654 ning Rückpositiv’i (ehk organisti selja taha jäävate vileridade) prospekt lausa aastast 1554.
Algse Raphaëlis-oreli (1554; 1654–1691) on taastanud orelifirma Marcussen & Søn. Tegu on renessanssoreli koopiaga, mille ülesehitamisel kasutati ära ka kõik vanad säilinud oreliviled.
Järgnevalt viis buss meie reisiseltskonna Hillerødi Fredriksborgi lossikirikusse, kus asus reisi pärl, Compeniuse orel aastast 1610. Tegu on imekauni 1988. aastal restaureeritud pilliga, mida esitletakse kontserdiga vaid kord nädalas, neljapäeviti. Juba pilli «lahtipakkimine» on omaette vaatamisväärsus – kinnisena näeb see välja nagu tavaline kapp.
Oreliehituses on kasutatud vaid kõige kvaliteetsemaid materjale: väärispuitu, millest on valmistatud kõik viled ning nikerdatud rikkalik ornamentika; hõbedat, millega on viimistletud inim- ning lõvipäid kujutavad registrinupud; elevandiluud, mis katab prospektivilesid ning pedaaliklaviatuuri.
Oreli pedaalil võib mängida vaid sokkides (tavapäraselt kasutavad organistid orelikingi) ning lisaks organistile on ametisse vaja ka «lõõtsatõmbajat». Pilli nelja lõõtsa täitmiseks tuleb sikutada vaheldumisi neljast nöörist – mida rohkem registreid kasutusel, seda kiiremini. Soovijad said mõlemad ametid ära proovida.
Pärast Hillerødi pöördusime tagasi Kopenhaagenisse. Õhtul toimus Grundtvigskirkes orelikontsert, kus musitseeris organist Anne Kirstine Matthiesen. Grundtvigskirke on väga omapärane kaasaegne kirik ja sealses orelis asub Skandinaavia pikim fassaad-orelivile, 32-jalane Principal: 11 meetrit. Ka seda pilli said eesti organistid pärast kontserti proovida.

Kolmas orelipäev
Päev algas Sct. Matthæus Kirke külastusega. Organist Philip Schmidt-Madsen tutvustas oma 42 registriga, aegade jooksul mitmeid kordi ümber ehitatud pilli põhjalikult ning kasutas erinevate kõlavärvide tutvustamiseks arvukaid muusikalisi näiteid. Huvitav on fakt, et viimasel rekonstrueerimisel (1996) kasutati ära Garnison Kirke eelmise oreli (G. F. Husted) viled. Tegu on väga pehmekõlalise ja nüansirikka pilliga.
Järgnevalt ootas meid Taani Kuninglikus Muusikaakadeemias organist ja oreliprofessor Bine Bryndorf, et tutvustada õppimisvõimalusi Taanis ning muidugi oreleid. Sealses kontserdisaalis asub nimelt Taani suuruselt teine orel, 1946. aastal firma Marcussen & Søn ehitatud pill, mida meil üllatuslikult oli võimalik ka proovida (tavaliselt on see saal hommikust õhtuni hõivatud). Pill sai möödunud aasta lõpus 600 000 euro suuruse restaureerimistoetuse ning 2017. aastal kõlab ta juba uues kuues.
Siinkirjutajale ning küllap ka teistele meeldis väga akadeemia orelisaalis paiknev 1877. aastal firmas Bishop & Son ehitatud ning hiljuti kingituseks saadud Inglise orel. Prof Bryndorf jagas meile Taani kiriku lauluraamatust võetud koraali «Mit hjerte altid vanker i Jesu føderum» (Mu süda rändab alati Jeesuse jalajälgedes), mille seitsme salmi jooksul avas orel meile üha ilusamaid ja põnevamaid kõlavärve. Selle saatel laulmine oli tõeline nauding! Peale eelmainitute oli muusikaakadeemias veel kaks suurepärast pilli.
Eesti organistidest on Taani Kuninglikus Muusikaakadeemias õppinud Kristel Aer, kuid sel ajal asus kool teistes hoonetes.
Reisi lõpetuseks külastasime koos prof Bryndorfiga Christiansborgi Lossikiriku 1829. aastal Marcussen & Reuteri orelimeistrite ehitatud pilli, millel on 3 manuaali, pedaal ja 38 registrit ning mille 1992. aastal toimunud tulekahju järel rekonstrueeris firma Marcussen & Søn (aastal 2009).
Algne orel oli ehitatud väljendama tollaseid moodsamaid ehitussuundasid, mis mõjutas ka valitsevaid liturgia ja kirikumuusika traditsioone. Selle oreli ehitus sillutas teed firma paljudele järgnevaile lepinguile (näiteks Roskilde katedraal ja Kopenhaageni Jumalaema kirik). Ka seda orelit saime proovida ning lõpetuseks laulsime üheskoos koraali «Julen har bragt velsignet bud» (Jõulud on toonud õnnistatud sõnumi).
Reisile tagasi vaadates jäi kõige rohkem meelde taani organistide külalislahkus, see, et nad olid valmis pühendama meile oma aega – orelite tutvustamiseks, esitlemiseks, meie küsimustele vastamiseks ning meie mängu assisteerimiseks. Pühendumus, professionaalsus ja armastus oma pilli vastu olidki põhilised märksõnad, mida Taani reisilt koju kaasa saime.
Muidugi tekkisid taas võrdlused meie ja nende tingimuste vahel ja arutelu, kas maistel vahenditel (õigemini nende puudumisel) on nii palju võimu, et pühendumisest saab läbipõlemine. Jäi silma, et vastupidiselt Eestile on enamik Taani organistidest mehed (meie kohtusime seitsme mees- ja kahe naisorganistiga), nad on oma ala tipptegijad ja nende elujärg selle ameti esindajatena on väga hea.
Soolokontserdid kuuluvad suuremates kirikutes töölepinguisse, mis võimaldab väga otsest tagasisidet organisti tööle ja arengule. Teisest küljest – mängija saab rahu ja rõõmuga tegelda sellega, milleks ta on kutsutud ja seatud.
Tänu olgu Jumalale, et see põnev reis sai teoks, et nägime-kogesime sedavõrd palju, saime uusi kontakte ja võisime nautida üksteise toredat seltskonda. Reisid ühendavad, sestap ootame juba pikisilmi järgmist.
Maris Oidekivi-Kaufmann,
Tallinna Jaani ja Rootsi-Mihkli koguduse organist