Osadus on hiirekliki kaugusel

Kirikuvalitsuse korraldusel toimunud koolitusel «Sotsiaalmeedia ja kirik» jagas misjonär Kai Petteri Lappalainen praktilisi näpunäiteid, kuidas kaasaegseid massisuhtlusvahendeid kasutades muuta kirik oma sõnumiga ühiskonnas nähtavamaks.

Koolituspäeva avanud piiskop Tiit Salumäe mõjus oma avamõtetega usutavalt, sest kuulub vaimulike ringi, kes oma sõnumiga iga päev sotsiaalmeedias on. Ka õppepäeva oma osavõtuga austanud peapiiskop Urmas Viilma peab interneti abil levivatest kommunikatsioonivõimalustest, tema hiljuti Facebookis avatud konto on pälvinud laialdast huvi ning külastatavust.
Koolituspäevast, mis oli mõeldud koguduste ja kiriku allasutuste töötajatele, võtsid osa veel piiskop Einar Soone ning mitmed teised vaimulikud. Koolitust juhtinud Kai Petteri Lappalainen palus algatuseks konsistooriumi sekretäril Sigrid Põllul teha oma nutitelefoniga koosviibimisest foto ja postitada see Facebookis EELK kontole. Loetud minutite möödudes sai ta nimetada, et postitust on märgatud ja kommenteeritud. Tunni pärast võidi tõdeda, et sündmus on pälvinud juba mitusada laikimist.

Näoraamatus – olla või mitte olla
«Kui sind pole Facebookis, siis sind pole olemas,» kõlas kõige äärmuslikum vastusevariant koolitaja soojendusküsimusele, miks on hea kasutada Facebooki. Tasakaalukamad aga toonitasid, et läbi sotsiaalmeedia avaneb võimalus jõuda infoga vaeva nägemata suhteliselt paljudeni. See on kiire ja vahetu võimalus, olid kõik auditooriumis nõus.
Õpetaja Peeter Krall Nõvalt tõi näite vaimulike omavahelisest suhtlusest: «Jälgides internetist erinevaid jutlusi, saame ametikaaslaste hulgast valida need, kellega mõttemaailm ühtib.» Samuti toonitati positiivset väljavaadet jõuda sotsiaalmeedia abil sõnumiga nende koguduseliikmeteni, kes pühapäeval jumalateenistusele ei jõua.
«Väljumata kodust saad olla külaga koos,» tõi Kai Petteri Lappalainen oma argumendi, mis võiks põhjendada sotsiaalmeedia kasutamise mõttekust. Tasakaalu huvides uuris ta ka argumente, mis võiks kõnelda sotsiaalmeedia vastu. Nõustuti, et sotsiaalmeedia ei tohiks asendada silmast silma suhtlemist. Samuti ei tohiks küberruumis surfamine hõivata lõviosa sinu kvaliteet­ajast ega seada ohtu töökohustuste täitmist. Ohuna nimetati ka võimalust, kui sotsiaalmeedias algatatud diskussioone ei suudeta hallata ja arvamustevoogu koordineerida ning hea sõnumi asemel jääb kõlama negatiivne.

Tehnoloogia pole kõige tähtsam
«Kui kirik ise ei kasuta oma häält, siis tuleb keegi teine ja hakkab häält tegema,» rõhutas Lappalainen, innustades panustama tööle sotsiaalmeediaga. Tehnoloogiat eesmärgini jõudmisel ta ei ületähtsusta, olulisem on töö inimestega ja nende eripäraga arvestamine.
Võimalusi, mille läbi kiriku hääl kõlama saaks, on mitmeid. Internetipõhiste võimaluste reas kiitis Lappalainen peale Facebooki YouTube’i ja blogisid. Kuidas kogudused kasutavad sotsiaalmeediat, ei ole EELK põhjal üheselt vastatav. Näiteid on n-ö seinast seina. Tuleb arvestada, et konto edukus sõltub sellest, kui sageli sinna uut materjali postitatakse.
Lappalainen soovitab kogudustel leida aktivistid, kes on valmis sellesse töölõiku panustama. Facebook ei ole tema sõnul infovoldik või teadetetahvel, vaid pinnas elavaks suhtlemiseks. Väga oluliseks peab ta oskust kaasata: «Alati, kui midagi pannakse üles näiteks EELK kontole, oleks vaja, et 20–30 inimest seda kohe laigiks – Facebook läheks kohe huvitavamaks.»
Muide, laikimist nimetab misjonär Lappalainen sõna otseses mõttes misjonitööks, sest selle läbi jõuab sõnum paljudeni, ka nendeni, kes varem evangeeliumist ei teadnud.
Liina Raudvassar