Otsides esiti jumalariiki

Ei kirik ega kiriku ametikandja saa olla apoliitiline, on õpetaja Vello Salum (80) täna sama kindel nagu 25 aastat tagasi Eesti Rahvusliku Sõltumatuse Partei asutajaliikmena.

Keskpäevakuuma eest Põltsamaa kirikla jahedusest varju leides sisustame siesta meelelt keelele jõudvaga. Räägime elus olulisest, heast ja kurjast. Hiljuti 80. sünnipäeva tähistanud eakas pastor üksnes ei osuta taunimist väärivale, vaid pakub ka lahendusi. Küsimus, kuidas ehitada õigluse ja rahu riiki maa peale, on Vello Salumile igapäevaseks väljakutseks.

Tahtest saada suureks
«Juubeliks ma seda ei pea,» tõrjub õp Salum küsimust, milline on uue aastakümne tähendus elukaarel. Ta selgitab, et inimese elupäevade mõõt on 70 aastat ja kõik, mis üle selle, on suur kingitus. Alates seitsmekümnest algaks justkui uus elu. «Mängin mängu, et olen kümneaastane,» jagab ta fantaasiat. «Lapsele on omane mitte lapsikusi teha, vaid tahe saada suureks,» arvab vanahärra, kinnitades, et lapse osaks on õppida ning selle ülesande täitmisele ta hoolsalt pühendubki. Kuniks kasutamiseks antud päeva.
Eluõhtuks on Vello Salum asunud elama Põltsamaale, eramusse kalmuaia lähistel, mida oma kätega nn passiivmajaks kohendab. Soojakao miinimumini viimiseks kasutab ta prügiks minevate pakendite kartongi, mida kaubandusvõrgust vabalt saab – nii palju, kui kulub. «Ökomaja või taaratare,» otsib ta sobilikku nimetust. Salum leiab, et seda võiks ideena laiemaltki propageerida. Üleskutse mitte ilma kütta, vaid olemasolevate ressursside säästliku kasutamisega oma ökoloogilist jalajälge vähendada kõlab igati kaasaegselt ja noort põlvkonda kõnetavalt.

Visioon on oluline
Vello Salumi hinnangul on luteri kirikus jäänud liiga tagaplaanile selge tulevikuvisioon ning olulise eristamine vähemolulisest. «Rohkem prohvetlikku nägemust,» kutsub ta üles, lisades, et paneb kirikus liiga palju tähele tühist moraalilugemist: «Lüües risti vabamüürlasi ja materdades geisid unustame olulisema.» Küsimusele, mis on kõige olulisem, vastab Vello Salum Jeesuse sõnadega: «Nõudke esiti Jumala kuningriiki ja tema õigusi.»
Vello Salum nimetab oma maailmavaate kujundajana olulisemaks õpetaja ja sõbra Uku Masingu mõju. Näiteks Masingu käsitlus eestipärasest ristiusust on Salumile siiani oluline. Masingu artikleid ning luuletusi oli Salum usuteaduse instituuti õppima asudes juba lugenud, aga see, et suurmeister veel elab, oli värskele teoloogiatudengile suureks üllatuseks. Isiklik tutvus Uku Masinguga algas esimesest loengust.
Palju valutab õp Salum südant Eesti ühiskonnas lokkavate pahede pärast: alkoholism, väljaränne, vaimne mandumus. Paljudel puudub elu mõte. Linna peal igavlevaid lapsi nähes sooviks Salum nad saata laagrisse, kus poisse ja tüdrukuid eraldi eluks ette valmistataks. Samuti võiks tema meelest taaselustuda noormeestele ja neidudele eraldi leerilaagrid, kus peale teoloogilise osa võetaks programmi iseseisvaks eluks vajamineva tudeerimine. «Vanasti oli leerivend olulisem klassivennast, niivõrd kokku aitasid kasvada ühised päevad leerilaagris,» ütleb Salum. Veel rõhutab ta vajadust rajada maapastorite ettevalmistamiseks õppeasutus linnast välja, näiteks Pilistvere pastoraati.

Hoolsa aednikuna
«Pilistvere pastoraat ja kirikutorn, Põltsamaa torn, väiksematest töödest Ambla ja Aegviidu ja Kursi torni parandus,» loetleb Vello Salum kiriklikke objekte, mille tuhast tõstmiseks ta isiklikult käed on külge pannud. Ennast praktiliseks inimeseks, arhetüübilt aednikuks-põllumeheks nimetav Salum on kalliks pidanud juhtmõtet: kus viga näed laita, seal tule ja aita. Pärast usuteaduse instituudi lõpetamist 1970ndatel oli Vello Salum praktikant õp Herbert Kuurme juures Põltsamaal, kus peale töö sõnaga sai oma oskusi proovile panna ka märksa maisemate ülesannetega.
«Kellamehe ametit pidasin ja torniehitamisel olin tegev,» meenutab ta, lisades, et on neljast põhilisest torniehitajast ainsana elus. Mentor Kuurme võime ehitada Põltsamaa kirikut riigivõimu tõrjuvat hoiakut trotsides avaldas Vello Salumile suurt muljet ning osutus igati innustavaks hiljem, juba oma koguduse õpetajana Pilistverre tööle asudes.
Pilistveres rakendas Salum ka oma esimest haridust põllumajandusakadeemiast. «Soine karjamaa pani mõtlema, kuidas maad parandada,» naeratab mees aastakümnete tagust meenutades. Nii sündiski, et tänapäeval Pilistvere kirikumõisasse jõudnu saab imetleda kaunilt kujundatud kultuurmaastikku, kus järvesilmades peegeldub vastu taevasina. «Mis minul vanapoisina pooleli jäi, on Hermann Kalmus viie lapsega suurpere isana ilusti lõpuni viinud,» kiidab Vello Salum oma mantlipärijat. Aga Pilistverre on Salumil taas minekut, sest eeloleval pühapäeval tähistatakse seal ERSP sünni 25. aastapäeva.
Liina Raudvassar

Vello Salum
Sündinud 5. juulil 1933
Ordineeritud õpetajaks 16. juunil 1970
Teeninud Ambla, Järva-Madise, Pilistvere, Kursi (hooldaja) kogudust
Eesti Muinsuskaitse Seltsi ja Eesti Rahvusliku Sõltumatuse Partei asutajaliige
Eesti Komitee ja Põhiseaduse Assamblee liige
Autasusid: EELK aukiri, EELK Teeneteristi III järk, Riigivapi III klassi teenetemärk