Otsustusjulge Eesti

Toris Eesti sõjameeste mälestuskirikus toimub 28. novembri õhtul pidulik jumalateenistus ja mitme kooriga kontsert. Sellega meenutatakse Eesti vabadussõja algust 28. novembril 1918. Punavõimu ikkesse langenud Venemaa üksused ründasid Narvat esimest korda juba kuus päeva varem.

Tol hetkel olid veel piiril maailmasõja kaotanud Saksamaa sõdurid. Nad tõrjusid punaste esimese kallaletungi, kuid uut sõda pidama nad ei olnud nõus. Olukorras, kus Saksa väed valmistusid Eestist lahkuma, kogunes äsja uuesti moodustatud Ajutine Valitsus 27. novembril koosolekule ja tegi ajaloolise otsuse: kaitsta Eestit Punaarmee sissetungi vastu relvajõul.

Noor Eesti riik pidi leidma ja saatma ähvardava vallutaja vastu eesti sõdurid. Esimesed mobilisatsioonid ei andnud häid tulemusi, olukord oli kriitiline ja lootust vastu panna üsna vähe. Kuid tol korral Ajutist Valitsust ja vastloodud Eesti rahvaväge juhtinud mehed tegid otsuse haarata relvad ning asuda Eestit kaitsma. Neil oli suur otsustusjulgus, usaldus oma rahva iseseisvustahte vastu, oskus ja visadus otsida liitlasi.

Juba 28. novembri varahommikul ründas Punaarmee Narvat ilma Eestile sõda kuulutamata. Keskpäeval vallutati Narva-Jõesuu. Selles keerulises olukorras otsustas diviisiülem kindralmajor Aleksander Tõnisson Eesti väeüksustega Narvast taanduda.

Vabadussõda oli alanud. Narva oli langenud, esialgu võideldi vaid taandudes, pidades viivituslahinguid. Olukorras, kus alternatiiviks oli alistumine, sobingud või mitte midagi tegemine, oli sõjaväele käsu andmine relvad haarata ja Eestit kaitsta igati õige, õiglane, Eestile kohane otsus – otsustusjulge samm.

Vabadussõja alguse päeva, 28. novembrit võiks nimetada otsustusjulge Eesti päevaks. Nagu me tähistame 31. augustit – Vene okupatsioonivägede 1994. aastal Eestist välja viimise päeva – vaba Eesti päevana, siis võiks ka vabadussõja alguse päevale anda väärikas ja tabav nimi. Otsustusjulge Eesti päev on auavaldus ja tänu meie vabadussõja juhtidele. Ühe sõja algust ei pea eriliselt tähistama, aga meeles pidamist väärib toonaste otsustajate vaprus. Eriti kontekstis, kus paarkümmend aastat hiljem ei suudetud või julgetud sellist vaprat otsust teha.

1. detsembril möödub 100 aastat veel ühest teisest lahingust, kus Eesti iseseisvus ja otsustavus end kaitsta pandi tõsiselt proovile. Venemaa kavandas pikalt Eestis riigipööret ja palju ei puudunud, et kommunistidel oleks õnnestunud haarata initsiatiiv ja luua näiline õigustus Punaarmee Eestisse toomiseks. Vene punasõdurid olid Narva piiri taga ootel, et sissemarssi Eestisse alustada.

Eesti sõjameestel oli toona otsustavust ja vaprust, omajagu ka õnne vastu astuda ja Venemaa plaanid nurjata. Kõik see oli vaid neli aastat pärast Tartu rahu sõlmimist, kus Venemaa tunnustas Eesti iseseisvust, loobus vabatahtlikult ja igaveseks ajaks kõigist õigustest Eesti rahva ja maa suhtes.

Tänavu on 1. detsember pühapäev ja algab advendiaeg – rahulik ettevalmistuse paastuaeg. Detsembris toimub kirikutes ja palvelates, ka rahvamajades, koolides, lasteaedades, hooldekodudes ja mujal palju jõulukontserte ning muid rõõmsaid pühadeüritusi. See on ilus, väärtuslik ja vajalik. Tundkem rõõmu ja tänagem Jumalat, et meil on rahu ja vabadus koguneda, tähistada, rääkida ja laulda jõuludest.

Võiksime igal advendi- ja jõulusündmusel pidada sõnas ja palves meeles ka neid, kes on meie vabaduse eest võidelnud ja tänagi tegutsevad Eesti turvalisuse nimel. Ärgem unustagem palvetada Ukraina eest, toetagem neid nagu saame ja oskame – et nad jaksaksid, oskaksid ega väsiks. Et toetajad ei tüdineks,  vägevad otsustajad ei kõhkleks ega teeks hoolimatuid samme. Jumal kinkigu inimestele tarkust ja otsustusjulgust tegutsedes, et lähenevad jõulud võiksid olla rahupühad – Eestis, Ukrainas ja kogu loodu keskel.

Peeter Paenurm

Kaitseliidu peakaplan