Joel Siimu kõne konverentsi „Kuno Pajula 100″ lõpupalvusel

Matteuse evangeelium 25:14–23

Hea peapiiskop, head piiskopid, vennad ja õed!

Peapiiskop Kuno Pajulast saan kõnelda üksnes kõrvalseisja pilgu läbi. Kui mina kirikutööd alustasin, oli Kuno Pajula oma teenimist lõpetamas.

Säilitan oma paberite hulgas peapiiskopi otsust 26. novembrist 1993. a, milles seisab: „Määrata stud theol Joel Siim Keila koguduse praktikandiks õp J. Jaani vastutusele alates 1. detsembrist 1993.” Tänase päevani tundub see kuidagi eriliselt auväärne paber.

Tol ajal oli kogudusepraktikale määramine peapiiskoplik ülesanne ning napilt kolm kuud teoloogiat studeerinu jaoks oli sellise paberi saamine kuidagi eriliselt tähelepanuväärne. Kirjaplankki on auväärne – trükitud heale kriitpaberile, kaunistatud peapiiskopi ametitunnustega, allkiri ja pitsat all.

Keegi ütles küll mulle tookord, et ega see mul viimaseks taoliseks dokumendiks ei jää. Tal on olnud õigus, ei ole jäänud. Olen saanud värvilisemaidki dokumente, kuid seda esimest peapiiskoplikku dokumenti ei kaalu vähemalt sentimentaalse väärtuse poolest miski üles.

Head sõbrad. Kuno Pajula asus kirikut juhtima 1987. a. Siis oli juba õhus tunnet, et midagi võib hakata muutuma. Et seni vankumatuks peetud okupatsioonivõim võib hakata murenema. Sama aasta augustis toimus esimene Hirvepargi miiting, septembris käidi välja Isemajandava Eesti idee. Järgmise aasta juunis võeti öölaulupeo ajal uuesti kasutusele meie oma sinimustvalge lipp. Kuno Pajula kutsumuseks sai juhtida ka kirik vabadusse.

Ma valisin peapiiskop emeeritusele mõeldes kaks kirjakohta, mis täiendavad teineteist (Kg 3:1–11; Mt 25:14–23). Vana Koguja, elukogenud kuningas Saalomon, kõneleb järeltulevatele põlvedele ajast. Hakkamata pidama eksegeetikaloengut, ütlen vaid seda, mida ise teoloogiat õppides olen mõistnud: Koguja räägib täna õigest hetkest millegi jaoks. Jumala antud võimalusest midagi teha või jätta tegemata. Lõpuks on õndsad need inimesed, kes tunnevad ära Jumala poolt kingitud hetke ja tegutsevad asjakohaselt.

Teiseks kirjakohaks on Jeesuse mõistujutt hoiule antud talentidest. 1987. a oli Jumala plaanis jõudnud kätte aeg anda oma sulase hoolde üks või mitu talenti lootuses, et sulane osutub ustavaks ja mõistab oma peremehe kavatsusi.

Ma ei tea, mida Kuno Pajula mõtles, kui tehti teatavaks kirikukogu otsus tema valimise kohta. Erinevalt Sixtuse kabelist ei ole kirikukogu kogunemiskoha kõrval „pisarate tuba” järelemõtlemiseks. Kujutan ette, et Kuno Pajula võttis otsuse teatavaks samasuguse rõõmsa ja pisut üllatunud ilmega, nagu mäletan tema näol alati olnud olevat.

Mul ei ole kunagi olnud võimalust olla Kuno Pajula kõrval kirikujuhi argipäeval. Tema kõrval teeninudki olen vaid paar korda – esimest korda 1994. a, Keila koguduse 775. aastapäeval praktikandina. Ja küllap edaspidi veel mõnel üldkiriklikul sündmusel, kui ta juba emeeritusena kaasa teenis.

Tänaseks olen aru saanud – Jumalat ei ole alati kerge mõista. Ka vaimulikule mitte. Kogujagi tõdeb, et Jumal on inimese südamesse pannud igaviku, kuid ometigi nii, et inimene ei pruugi seda lõpuni mõista. Julgen öelda, et Kuno Pajula mõistis. Või vähemalt tundis südames tungi, mis ei lubanud alla anda.

Kui mõelda sellele, mida ja milliste vahenditega ta saavutas, on ta olnud täpselt õige inimene õiges kohas. Inimene, kes tabas ära need Jumala poolt antud ajad-hetked millegi saavutamiseks. Ja ta usaldas Jumalat. Mõeldes ajale, mil ta alustas vaimulikuna, mil ta valiti peapiiskopiks, mõeldes toonasele võimaluste piiratusele, saab tõdeda vaid koos Paulusega: justnimelt nõtruses saab Jumala vägi täiuslikuks.

Head sõbrad. Kuno Pajula tee on olnud pikk ja ma ei saa võtta eesmärgiks seda ümber jutustada. Siin toomkirikus on üleval näitus tema teest. Saan vaid imetleda, kuidas see tee on kulgenud. Kuidas Jumal on kujundanud oma sulase teed ja kuidas see sulane on Jumala teed alandlikult ja tänumeeles käinud. Talle anti üks talent, suur väärtus, ja ta kasvatas selle mitmekordseks. Ei – mitmekümnekordseks.

Täna palvetame selle ustava sulase eest. Teeme seda ülestõusmise lootuses, lootuses, mida ta siit altari eest ja kantslist peapiiskopina ja emeeritusena palju aastaid kuulutas. Teeme seda tänumeeles kogudusena, perekonnana. Jeesus ütleb evangeeliumis neile, kes on peremehe kavatsusi mõistnud: „Tubli, sa hea ja ustav sulane. Sa olid ustav pisku üle, ma panen su palju üle. Mine oma isanda rõõmupeole!” (Mt 25:23)

Aamen.

Joel Siim,

Tallinna toomkoguduse abiõpetaja