Paavst Franciscus kõnetas eesti rahvast

Mis oli paavst Franciscuse sõnum eesti rahvale, kas ka meie võime olla paavsti rahvas, mis mõtteid püha isa visiit tekitas – selle üle arutlesid rahvusraamatukogus piiskop Phi­lippe Jourdan, Tallinna ülikooli prof Daniele Monticelli, Tallinna ülikooli dotsent folklorist Marju Kõivupuu ja usuteaduse instituudi õigeusu õppetooli koordinaator teoloog Tauri Tölpt. Vestlust juhtis teleajakirjanik Joonas Hellerma.
Piiskop Jourdan ütles, et ehkki katoliiklikus traditsioonis ei ole mõistet paavsti rahvas, oli väga huvitav, et paavst pöördus oma kõnedes ja jutluses just eesti rahva poole, ta kõneles kogu eesti rahvale, mitte ainult katoliiklastele.

Puudutas paljusid
Tauri Tölpt märkis, et paavstil oli mõju autoriteetse mõtlejana meile kõigile. „Tal on midagi öelda ja see kandub edasi. Minule jäi helge tunne.“
Marju Kõivupuu leidis, et eesti inimesi peab jätkuvalt harima religiooni vallas, et me ei jääks kinni stereotüüpidesse. Eestlane häbeneb religioossust, avalikus ruumis me kordame nagu mantrat, et me ei ole religioosne rahvas, kuid paavsti külaskäik puudutas väga paljusid inimesi ja äratas meis üles pisut parema inimese, kui me tavaliselt oleme.
Daniele Monticelli näeb väga suurt väärtust katoliku kiriku pöördumises kogu inimkonna poole, lisades, et raske on leida teisi institutsioone, kes sellise usutavusega nii universaalse pöördumisega esineksid.
Paavst mõjus eesti inimestele väga positiivselt, isegi rohkem, kui piiskop Jourdan lootis. „Nagu maailm on globaliseerunud, on ka paavsti figuur globaliseerunud. See, et paavst Eestit külastas, ei oleks 100 aastat tagasi mõeldavgi olnud.“

Kunagi kokku saada
Tauri Tölpt märkis, et alles 20. sajandil hakkasid kirikud üksteisega esmakordselt rääkima, tekkis palju eri konfessioone ühendavaid rahvusvahelisi organisatsioone. Eestis tegutseb edukalt kirikute nõukogu. Prof Monticelli viitas, et kirikuajaloos on konfliktid ka mõnikord vajalikud olnud. Ei saa unustada reformatsiooni positiivset rolli.
Selle kohta, kuidas idakirik suhtub paavsti, ütles Tölpt: „Ta on kõige vanem ja olulisem vend, number üks kirikus. See on alati idakiriku pärimus olnud. Ja eesmärk on kunagi kokku saada. Selles, mis on vanema venna roll teiste vendade seas, puudub veel üksmeel. Ajaloolises mälus ja tulevikulootuses peaks olema paavst number üks.“

Vaimsed liidrid
Kas kunagi peaks saama teoks kirikute ühinemine? Philippe Jourdan ütles, et ta ei ole prohvet, vaid ainult piiskop. Kuid tuletas meelde, kui paavst Franciscus oli Rootsis Lundis külas ja koos tähistati reformatsiooni juubelit. „Me ei lahendanud kiriku ideoloogilist probleemi, kuid oli mulje, et ühel hetkel olime nagu üks pere. Selleks, et üheks saada, peab olema soov koos olla. Ma ei kahtle, et see on Jumala tahe, aga millal see teoks saab, ei saa öelda.“
Kes võiks ühiskonnas olla moraalne autoriteet? Paavst ja see, et keegi üle pika aja andis meile teada elementaarseid asju, mõjus värskendavalt. Daniele Monticelli ütles, et kui Itaalias juhtub midagi traagilist, siis pöördutakse ikka psühholoogi ja preestri poole.
Marju Kõivupuu tuletas meelde meie riigi sünnilugu, kus enamik vaimsetest liidritest olid teoloogilise haridusega. Kogu nõukogude aja oli teoloogiline haridus väga prestiižne. Kui taasiseseisvudeski olid laineharjal humanitaarid, siis nüüd on meie poliitiline eliit väljendanud sageli mõtet, et humanitaarid jäägu oma liistude juurde.
„Paavsti külaskäik tegi Eesti vaimselt suuremaks ja võib-olla ta uhtus laiali mõnedki stereotüübid,“ lausus Kõivupuu kokkuvõtteks. „See on hästi vajalik. Inimesed tajusid, et meie hulgas ongi suur mõtleja ja see ei tee meid rumalamaks, kui me vaatame talle alt üles ja tahame temalt midagi õppida.“
Tiiu Pikkur