Neljal kuumal päeval, 7.–10. augustini suutsid 30 koguduste töötegijat istuda pool päeva Roosta puhkeküla konverentsisaalis ja kuulata loenguid USA St. Louisi Concordia Seminari professorilt dr Kent Burresonilt, assessor Tiit Salumäelt ning dr Heigo Ritsbekilt.

Tegemist oli EELK Misjonikeskuse iga-aastase suveseminariga, mille noorim osavõtja oli seekord pisut üle aasta vana ja vanim 88. Juttu tuli kutsuvast ja läkitavast jumalateenistusest ning kasvavast vs. kahanevast kogudusest.

Adiaphora

Üheks päevade võtmesõnaks kujunes mõiste adia-phora*, mis tähendab teisejärgulist vastandina evangeeliumi põhisõnumile Kristuse ajalikust elust ja selle olulisusest meile. Kultuuris väljakujunev adiaphora ei tohi kuulutustöös evangeeliumi varjutada, rõhutasid lektorid. Et adiaphora’l on aga suur tähtsus, kogesime kõik – kui selle hulka liigitada suurepärane ilm (liigagi hea!), mere lähedus, järjest rohkem mustikaid männimetsa all, vaatamata nende ohtrale söömisele, romantilised õhtulaternad puhkeküla teeradadel, mugavad elumajakesed, valgusküllane avar konverentsisaal ja korraldustoimkonna asjalikkus.

«Kes oleks võinud arvata, et meie korralik sekretär peab öötundidel pubi,» kommenteeris Misjonikeskuse töötaja naljaga pooleks kolleegi tegevust, kelle majakeses võisid huvilised veel õhtuhämaruses tassi tee juures juttu puhuda.

Osadusevajadus

Tagasisidelehtedel seisis palju kiidusõnu just südamliku ja lahke osaduse aadressil: «Tekkis kogukonna tunne, millest on kahju lahkuda… Väga vahvad ja osavõtlikud õed-vennad Kristuses… Lähen koju puhanuna, õnnelikuna.» Rõõmustati, et Keskineni misjonäripere oli tulnud terves koosseisus ja pisitütarde sagimine tõi muidu asjalikku loenguõhkkonda parajalt elavust. «Rohkem oleks tahtnud näha noori osavõtjaid,» võis kuulda kahetsust. Pakuti ka, et kogudused võiksid oma esindajaid seminarile saata kohustusega siin kuuldu pärast koguduses edasi anda. Seni on tulijad leidnud suveseminarile tee tõepoolest rohkem oma initsiatiivil.

Rahul oldi vestlusrühmade suurusega – viis inimest said kõik oma seisukohti väljendada. Siingi rõhutati osaduslikku, üksteisele lähendavat toimet – ilmselt on tegemist millegagi, mida meie töötajatel tavaolukorras napib. Tulevikus tahetigi kuulda koguduseliikme rollist koguduses ja ühiskonnas, praktilisest kristlusest igapäevaelus keset Kristuse-kauget maailma, ristimise ja armulaua tähendusest.

Mitmekesisus

«Meeldis, et oli nii teooriat (loenguid) kui praktikat (palvused), nii õppimist kui vaheldust (ekskursioon Noarootsi poolsaarel), nii akadeemilisust kui spontaansust,» võis lugeda ühelt lehelt. «Seminari korraldus langes kokku seminaril õpetatuga,» tunnustati teisal. «Keset päeva võiks olla rohkem vaba aega pärast lõunat, muidu möödub loeng unega maadeldes,» olid mõned kokkade kunsti ja palava päikese ohvriks langenud. «Tore, et oli erinevaid lektoreid, kelle käsitlused täiendasid üksteist,» märgiti ära seekordse seminari erinevus eelmistest, kus osales ainult välislektor. Misjonikeskuse suveseminaride auditoorium peab eelkõige lugu piibliõppest, aga tänulik oldi ka kirikuloo tutvustamise, erinevate konfessioonide küsimuse ja EELK liturgiauuenduse käsitlemise eest.

Laiali mindi pärast armulauaga jumalateenistust Rooslepa kabelis, mis ootas kahe päeva pärast ametlikku sisseõnnistamist. Enne tuli altarile maalida veel mõned ristimärgid – adiaphora, nagu nüüd teadsime.

Piret Riim,
Misjonikeskuse misjonisekretär