Palmilehed pea kohal ja remontivajav katus
/ Autor: Eesti Kirik / Rubriik: Uudised / Number: 31. jaanuar 2007 Nr 5 /
Ridala valla pensionäride klubiõhtul oli külaliseks õpetaja Kari Tynkkynen.
Seltsing Elurõõm kutsus Ridala valla pensionäride selle aasta esimesele klubiõhtule misjonär Kari Tynkkyneni, kelle Soome misjoniselts on saatnud tööle Eestimaale. Ta teenib Ridala ja Martna kogudust Läänemaal, praost Salumäe äraolekul ka Haapsalu kogudust. Lisaks jõuab Kari koordineerida praostkonna noortetööd ja õpetada Wiedemanni gümnaasiumis usuõpetust.
Iga neljas haige
Aastatel 2002–2005 oli Kari Tynkkynen misjonitööl Aafrikas Sambias, pidades jumalateenistusi ja õpetades välja kohalikke kirikuõpetajaid. Misjonikool asus pealinnas Lusakas, kus on umbes 2 miljonit elanikku. Riigi rahvaarv on 11,3 miljonit. Kurb tõsiasi on see, et 25% elanikkonnast ehk iga neljas on HIV-positiivne või põeb aidsi. Et suremus on väga suur, on keskmine eluiga kõigest 32 aastat.
Üle poole elanikkonnast on alla 15aastased, laste hulgas on palju orbusid, sest vanemad on surnud aidsi. Samas pole vaja teha kulutusi vanadekodudele, sest inimesed ei ela nii vanaks, maalis õpetaja sealsest elust üsna lohutu pildi.
«Kui nii edasi läheb, siis 2026. aastal ei ole Sambiat enam olemas,» rääkis Kari Tynkkynen. «Sama võib juhtuda ka mitme teise Aafrika riigiga, kui aidsi levikule ei suudeta piiri panna. Haigestumine langeb ainult Ugandas, kuna seal on rakendatud riiklikud programmid aidsi leviku tõkestamiseks.»
Üks dollar päevas
Et Sambias on 73 hõimu ja igaühel oma keel, on riigikeeleks inglise keel. Kohustuslik kooliharidus on 7 klassi, edasine haridus on tasuline. Peres on tavaliselt 7–10 last ja vanemad ei jõua lapsi koolitada. Üle 80% rahvastikust elab alla vaesuse piiri, mis tähendab üht Ameerika dollarit päevas inimese kohta.
Vaesus on tekitanud riigis tohutu korruptsiooni, eriti politseis ja muudes riigistruktuurides, noorte naiste hulgas on väga levinud elatusallikaks prostitutsioon, mis omakorda aitab kaasa aidsi levikule.
Misjonitöö poole pealt on rõõmustav, et 80% elanikkonnast on kristlased.
«Vaatamata sellele, et elamisolud on, nagu on, ning maal kannavad naised kogu majapidamises vajamineva vee pika maa tagant pea peal kohale, on pühapäeval kõigil kirikusse tulles puhtad riided seljas,» rääkis Kari. «Kirikusse tullakse kogu perega ja jumalateenistused kestavad rütmimuusika saatel vähemalt kolm tundi.» Kõige pikema teenistuse ajal ristiti 47 last. «Siin ei tule niipalju ristimisi aastaga kokku,» nentis Tynkkynen.
«Kui Eestis on kirikuõpetaja mõnele täiesti tundmatu isik, siis Sambias on tavaline, et näiteks vallaametniku töölaual on Piibel ja mitte niisama, vaid ta loeb seda ka,» võrdles Kari veel Eesti ja Sambia olusid.
Varastamine pole patt
«Pealinna ümbruses võis näha kõiki Aafrikas tavalisi loomi,» vastas õpetaja Tynkkynen esitatud küsimusele. «Kõige ohtlikum on roheline mamba – kui see madu hammustab, oled surnud veel enne, kui maha kukud. Aga kui hammustab must mamba, on sul 3–4 minutit aega, jõuad ilusasti Meie Isa palve ära lugeda ja siis sured,» rääkis kirikuõpetaja. Et maod poevad rohu sisse peitu, pidid valvurid iga päev misjonäride majade ümbert rohtu niitma.
«Kui kohalike keskmine palk on 180 000 kvatsa kuus, siis meie maksime neile 480 000 kuus, et nad nii palju ei varastaks,» tutvustas Kari kohalikke kombeid. «Kõik valged inimesed on kohalike meelest rikkad ja nende tagant varastamine ei ole patt.»
Misjonäride tööpõld ei piirdunud ainult jumalasõna jagamisega, vaid ka kasvatustööga. Nii on vastu võetud seadus, mis keelab leskede laialt levinud väärkohtlemise.
Kari tehtud piltidel sai muu hulgas näha kohalikke kirikuid – suuri palmilehtedest onne, mida tuleb pärast iga vihmaperioodi uuesti üles ehitada. «Kui vaja, võib teise kohta ka viia,» rääkis õpetaja ja mõtiskles 3 aasta pärast 740aastaseks saava Ridala pühakoja üle, mille katus remonti vajab.
«Kari Tynkkynen on Ridalas oldud ajaga meile juba omainimeseks saanud,» võttis valla sotsiaalkomisjoni esinaine Valli Ender õhtu lõpul rahva arvamuse kokku.
Heli Reichardt