Palugem, otsigem, koputagem

Mäejutluses kutsub Jeesus inimesi üles paluma, otsima ja koputama koos lubadusega, et kui sa palud, siis sulle antakse, kui sa otsid, siis sa leiad, ning kui sa koputad, siis sulle avatakse. Tänapäeva individualistlikus ühiskonnas on kiusatus tõlgendada Jeesuse õpetust individualistlikult, ent kolm üleskutset kas on sotsiaalse suhtluse põhised otseses mõttes – on vägagi tõenäoline, et Jeesus ei mõelnud koputamist omaenda uksele või palumist vaid Jumalalt – või vähemalt osati, kuna kõik meie otsimised leiavad samuti aset sotsiaalse suhtluse keskkonnas.
Otsimist võib pidada selliseks pürgimiseks eesmärgi suunas, mille puhul ei ole (veel) teada, mida, kuidas, kellega, millal ja mis suunas me tegutsema peaks. Võib küll olla, et üks või mitu mainitutest – nt lõppsiht ja «kuidas valminud tulemus peaks välja nägema» – on teada, ent kui kõik mainitud küsimused omavad selget vastust, siis ei oleks enam ka otsimist.
Nii mõtestatud otsimine ei toimu samuti puhtalt individuaalselt, vaid mingis osas ja mahus alati ka sotsiaalselt. Me ammutame ideid ja inspiratsiooni sellest, mida ja kuidas näeme teisi enda kõrval otsimas. Kuu tagasi lõppenud jalgpalli EMilt või peagi algavatelt olümpiamängudelt saame samamoodi ammutada energiat, motivatsiooni ja kujutlusi eesmärkidest, milleni jõudmist otsida.
Kui vaatame pealt seda, kuidas sportlane vormistab edukaks või kaotuse puhul õpetlikuks tulemuseks oma aastatepikkust tööd ja pühendumust, on ka meil endal lihtsam olla samasugusel lainel. Ent selgi juhul on hea tähele panna, et see, millest me inspiratsiooni saame, on lisaks inimeste individuaalsetele võimetele, tahtejõule, sihikindlusele ja iseloomule suures osas sotsiaalne.
Pallimängudes on ilmne, et võidab meeskond, ehkki – nagu viimane EM Portugali jalgpallivõistkonna näitel ilmekalt näitas – kirglik ja võimekas staarmängija võib olla oluline komponent meeskonna edus.
Ka olümpiamängude individuaalsetel spordialadel toimivad sportlased osana suuremast meeskonnast, kuhu kuuluvad treenerid, sponsorid, arstid, massöörid ning kaudselt ka fännid, pealtvaatajad ja reklaamiandjad.
Rohkem kui kaks tuhat aastat tagasi kirjutas Aristoteles teose «Poliitika» alguses, et suured (ja suurimad) asjad on ühised. Oma majapidamises tegeleme igaüks oma asjadega, linn (või riik) aga on ühine, mistõttu ühiste asjade edendamine on oma olemuselt suurem ja üllam. Samamoodi võib praegugi öelda, et suuri asju tehakse ühiselt.
Kui ma olen oma ettevõtmise ainus elluviija, ühes isikus nii juht ja täideviija, raamatupidaja kui vastutaja, siis on mu võimekus piiratud ning visioonid väikesed. Ma ei suuda konkureerida nendega, kes sama asjaga tegeldes organiseeruvad meeskondadeks, võrgustikeks, organisatsioonideks. Mitu pead on rohkem kui üks ning roolijaga kaheksapaat liigub oluliselt kiiremini kui ühene kanuu.
Vaid enda ja omahuvi peale mõeldes on võimalik paluda ja koputada, kasutades teisi inimesi oma eesmärkide saavutamiseks. Kui mu majapidamine vajab korstnapühkijat või torumeest, siis on kõik aus ja õige, kui me lepime kokku töös ja hinnas ning mina saan oma vajaduse täidetud ja töömees saab teenitud palga. Ent sel juhul on meie suhe ajutine ja lepinguline (kokkuleppeline) ning me ei moodusta tiimi.
Kui me juhtume mõlgutama peas mõtet, et «võiks minna poliitikasse», siis tasub arvesse võtta, et poliitikas tehakse suuri asju erakondadena ja erakondades. Edutus ja väikses erakonnas on alati kergem läbi lüüa kui suures ja edukas, ent suuri asju on võimalik saavutada alati ühiselt ning pigem suurtes erakondades. Sama kehtib ka maailmas üldiselt: enim mõju maailma muutmisele omavad riigid ning mida suurem riik, seda suurem mõju.
Läinud nädalal selgusid Ameerika Ühendriikide käesolevate presidendivalimiste ametlikud kandidaadid: vabariiklaste poolel Donald Trump ja demokraatide poolel Hillary Clinton. Neist ühe kampaanias on välja toodud, et oma valijate jaoks kehastab ta kolme olulist väärtust: julgust, visiooni ning püsivust.
Ameerika Ühendriikides on presidentaalne demokraatia (rahvas valib presidendi, kes moodustab valitsuse), mistõttu enam kui teistes lääneriikides sõltub ühiste asjade kulg seal just presidendi isikust. Isikust, kes juhib ühist palumist, otsimist ja koputamist.

 

 

 

 

Alar Kilp,
kolumnist