Palun üks hea kriis!

Jalutan Tartus sageli Emajõe sildade alt läbi. Kui kuhugi grafitid sobivad, siis minu meelest just nendele kõledatele betoonseintele. Tihti ei märkagi neid, nad on kirev taust, lülitad ennast välja ja jälgid hoopis jõge või kõnnid oma mõtetes soovitud suunas.
Ühel päeval aga see juhtub: karjuvad värvid püüavad pilku, midagi pole teha, vaatad – siil õunaarvutiga, supermees ja sibavad sipelgad, Batman kükitamas, lapsuke akordionit mängimas (nii tõetruu, et kui müts oleks ees, viskaks mündi!), punane kass traktoriroolis, esileedi Lenini kõrval jne.
Järjekordsel vaatamise päeval näed altarilaadset moodustist, seinal surnupealuu ja tagurpidi rist – lihtsalt rumalad noored, kes ei tea, mida teevad, on ainuke mõte, mis pähe tuleb …
Mis kõige huvitavam – pildid ja tekstid muutuvad. Kui nädala oled mööda vuhisenud, tasub peatuda ja vaadata, mida nähtamatu kunstnik on vahepeal lisanud. Mõnikord avastad monoloogi, teema jätkub; siis jälle dialoog – ehk on tegijaid rohkem. Kindlasti on, sest stiilid on erinevad.
Ühel hommikul enne aasta lõppu püüab pilku kiri: Merry Crisis ja Happy New Fear! Jään üllatunult seisma. See oli vist Kreeka rahutustega seotud loosung, aga mind tabab see mõte siin silla all justkui esmakordselt. Tähelepanu koondub rõõmsate kriiside soovile, olgu nende hirmudega nagu on.
Kas vajame oma ellu kriise? Suhtekriise, poliitilisi kriise, loomingulisi kriise, usulisi kriise? Kas saab üks kriis üldse hea olla? Kes meist ikka paneks uue aasta soovide nimekirja: palun üks hea kriis!
Ometi on kriis lahutamatu osa meie elust. See toob kaasa segadusi, vahel ka kannatusi, harjumuspäraste müüride langemist, kõndimist täiesti uuel rajal, orienteerumist metsas, mida ei tunne; loobumist, loobumist, loobumist … Kes meist tahaks loobuda?
Ometi peavad tulema uued piiskopid ja uued mõtted, tunded, olukorrad, päevad ja aastad … Loobumine võib panna midagi liikuma, anda juurde ruumi nii enese sees kui ümber, puhastada hinge ja viimaks ehk aidata Jumalale lähemale.
Ent võib minna ka teisiti. Kõnnid silla alla. Äkki tundub, et nii võiks jäädagi: taevast ei näe, ent on turvaline, vihm ja lumi ei saja peale, oled kaitstud ja samal ajal kaitsetu – tuultele valla.
Jah, kriis võib olla ka paigalseis ja ahvatlus – kaotada end õpitud abitusse, kaastunde väljadele, lõpututesse sihitutesse ekslemistesse – ja jõgi voolab sust mööda, elu voolab sust mööda. Jumal on siinsamas ja ta sirutab käe, aga kindlam on olla silla all, mitte märgata.
Võrumaa on imeline maa. Tänapäeva Eestis, kus võtame vastu kooseluseaduse sarnaseid dokumente, tundub võimatu, et kuskil metsade keskel Pärlijõe ääres elab vanapaar, kes on täiesti traditsioonilises mehe ja naise vahelises abielus elanud 67 aastat.
Kui küsisin neilt seitse aastat tagasi briljantpulmapäeva eel, kas abielukriisid pole nende kooselu lõhkunud, siis ei saanud nad aru, millest kõnelen. Nende elutarkus oli, et kriisides tuleb teineteist hoida ja toetada, mitte teineteist lõhkuda.
Mis juhtub, kui üks neist justkui igiammu koos püsinud abikaasadest läheb üle igaviku silla? Kas teine peidab enda silla alla taevast mitte nägema või ronib rahulikul, malbel toonil sillale, et lehvitada ja soovida: Jumalaga! Puhka rahus, mu armas!
Meie elu on valikute kunst. Loobumiste ning uute päevade ja aastate kunst. Kriisid raputavad argipäeva hõlmadelt ja sunnivad mõtlema, tundma, uskuma. Issand, anna meile häid kriise ja head uut aastat!
Kätlin Liimets