Palvega mööda teed ja läbi elu

Ka Eestis on palverännukultuur uuesti jõudsalt elustumas, kuid selle sisu ja vorm on muutunud, räägiti 16. mail Haapsalu Jaani kirikus palverännupäeva konverentsil.

Kuivõrd saab palverännu puhul kõnelda kiiresti arenevast turismiharust? Kuidas võib religioosne mõõde teel olles olmeküsimustesse lahustuda? Miks eeldab arenev trend uue taristu rajamist? Mis eristab palverändurit tavalisest turistist? Need ja paljud teised küsimused leidsid käsitlemist konverentsil «Maarjamaa 800. Palverännakud ajas ja vaimus», mille avas piiskop Tiit Salumäe. tervituse saatis Tiina Sepp, kes on uurinud, mis tõmbab inimesi pikale jalgsirännakule Santiago de Compostelasse Hispaanias.
Koos Haapsalu Püha Johannese koguduse, Pirita kloostri sõprade ja Jaakobitee Sõprade Seltsiga päeva organiseerinud õp Kristel Engman vahendas Eesti Kirikule, et plaan Eesti esimene palverännaku konverents korraldada tekkis aasta tagasi. «Mõte oli kutsuda esinema palverännuga tegelevad praktikud ja teoreetikud,» selgitas ta.

Kodumaised reisisihid
Rõõmustav on see, et pühadele teedele minekuks ei pea ilmtingimata Eestimaa tolmu jalgelt pühkima. Kuigi popu­­laar­semad palverännusihid on jätkuvalt Jeesuse sünnimaa ning Jeruusalemm, Igavene Linn Rooma ja püha Jaakobi tee Hispaanias. Aga just viimased aastad on elustanud mitu traditsiooni, kus kutsutakse inimesi kodustele palveradadele.
Palverändurite rühmitus nimega Jaakobitee Sõprade Selts on avanud veebilehe aadressil www.camino.ee, kus jagatakse praktilisi nõuandeid, reklaamitakse kokkutulekuid ja ettevõtmisi ning tuuakse ära rada mööda Eesti Jaakobi kirikuid.
Sarnase kodulehe on loonud ka Pirita kloostri sõbrad, kes aadressil www.palverand.ee näitavad, kuidas läbida teekonda Pirita kloostrist Vana-Vastseliina kindlusekabelini, mille imettegeva risti juurde tuli keskajal palverändureid Liivimaalt ja kaugemaltki. Lag­le Parek rääkis konverentsil, et tee ei ole märgistatud, nagu näiteks kollaste nooltega Camino Santiagol, ja selle läbimisel soovitatakse lisaks religioossetele paikadele peatuda ka kultuuriloolistes kohtades.

Religioosne turism kogub tuure
Palverännakust kui kultuurilisest ja religioossest fenomenist kõnelnud Ingmar Kurg tõi esile, et palverännakust on saanud uus paradigma.
Kuigi palverännukultuur on uuesti elustumas, on selle sisu ja vorm muutunud. Vana ei jäljendata ning tekkinud on uus trend, mille sisu ei pruugi enam olla religioosne.
Pool aastat Santiagos turismipunktis töötanud Kristi Märk rääkis palverännaku praktilistest külgedest. Samuti andis ta ülevaate rahvusvahelisest palverändurite konverentsist, kus käsitleti palverännakut kui elukestvat tegevust: kogu elu ongi palveränd.
Välismaist kogemust tutvustas Darius Liutikas, kes rääkis Leedu pühade paikade võrgustikust. Tänapäeval on Leedus 20 suuremat katoliku palverännaku sihtkohta, enamik neist on seotud neitsi Maarja kultusega.
Väga haarava ekskursi möödanikku tegid ajaloolased Aldur Vunk ja Ülla Paras.
Palverännakust kui usulise otsingu ja askeesi vormist rääkis praost assessor Tauno Toompuu ja palverännakust kui teraapiast ja/või hingehoiust pajatas õpetaja Tauno Kibur.

Kahe kollase värvipotiga
«Kui ma siiani veel arvasin teadvat, mis asi on palverännak ja kes on palverändur, siis nüüd on kõik sassis,» tunnistas Kambja koguduse õpetaja ja suur rännumees Andrus Mõttus. «Minu kogemus ütleb, et Jumal leiab su üles, kui vaja,» kinnitas vaimulik ja selgitas, et ei rända kunagi üksi, vaid «ikka koos Isa, Poja ja Püha Vaimuga, kusjuures mina pean vaid kõndima ja nemad korraldavad kõik ette-taha».
Mõttuse meelest ei peaks, võib-olla isegi ei tohiks palverännuteede rajamisel üle organiseerima. Sest «kui on vaja, tekib infrastruktuur ise». Kui vaja, võiks ta ise kahe kollase värvipotiga mööda maad vajalikku märgistust teele jätmas käia.
Mõttusega jäi eri meelt suurte rännukogemustega Maarika Traat, kes on jalgsi ja üksi rännanud oma Tartu-kodust Hispaaniasse Santiago de Compostelasse. Ta pooldab radade märgistust ning nimetab, et läbi Eesti liikujale võib katsumuseks saada asjaolu, et maapiirkondade poekesed on suletud ja kogu söök peab seljakotiga kaasas olema.
Liina Raudvassar