Palverännak Ruhnu saarel meieisapalve saatel

Oikumeeniline rahvusvaheline palverännak, mis saamas juba traditsiooniks, toimus sel aastal 12. augustil Ruhnu saarel.

Traditsioon sai alguse kaks aastat tagasi, mil umbes 20 inimest Eesti, Soome ja Ungari eri kirikutest (õigeusu, luteri, baptisti, karismaatilisest episkopaalkirikust) rändas jalgsi risti ja ikoonide ning palvete saatel mööda Setumaa tssässonaid Obinitsast Vastseliina kindlusekiriku varemeteni.

Üle poolesaja osaleja
Palverännakud on toimunud Eesti Kirikute Nõukogu noortenõukogu eestvedamisel. Kaasa on kutsutud ka Soome Oikumeenilise Nõukogu noortetöö osakond. Ühelgi aastal ei ole seatud vanusepiiri. Idee algataja ja põhiline elluviija on olnud Age Ploom Eesti Apostlik-Õigeusu Kirikust.
Esimesel korral õnnestus siduda palverännak Euroopa Liidu keskkonnakaitse projektiga, millega seoses korraldati palverännaku eelõhtul kliimamuutuste teemaline rahvusvaheline (ettekanded Eestist, Soomest ja Ungarist) konverents Kirikumäe matkamajas. Möödunud aastal toimus palverännak Vormsi saarel juba märgatavalt suurema osalejaskonnaga.
Tänavuseks sihtpunktiks oli Ruhnu saar. Et saarele pääs pole päris lihtne (mereteed pidi Eestimaa eri sadamatest 70–96 km), tuli registreeruda ja maksta osalustasu juba möödunud aastal. See ei heidutanud palve- ja matkahuvilisi, nii et tänavu oli osalejaid 53: enamik ikka eestlased, aga ka 15 soomlast ja 4 poolakat. esindatud olid õigeusklikud, luterlased, evangeeliumi kristlased ja baptistid, nelipühilased, metodistid ja vanausulised.

Sünnipäev palveteekonnal
Osalejatest väärivad märkimist esmalt Euroopa Kirikute Konverentsi peasekretär Heikki Huttunen, kes on osa võtnud kõigist kolmest palverännakust ja kutsunud ikka kaasa teisigi huvilisi Soomest, ning peapiiskop Urmas Viilma, keda tema sünnipäeva (13. august) algustunnil südaööl tervitati kirikus üllatuslaulu ja -tordiga.
Eriline tänu kuulub Ruhnu vallavanemale Jaan Urvetile, kes koostas 15,5 km pikkuse teekonna 14 palvepeatusega ja läbis kogu tee palverändurite eesotsas, tutvustades igas peatuskohas saare ajalugu ja loodust.
Tuntud kristlik ajakirjanik Haldi Leinus salvestas kõik olulised hetked, et panna kokku saade Raadio 7-le. Palvuste, eestpalvete ja paiguti ka kohaloluga oli toeks Ruhnu Püha Magdaleena koguduse diakon Jaanus Torrim, kes palverännupäeva oikumeenilise palvuse lõpetuseks Ruhnu uues kirikus tõi oma hingestatud lauluhääle ja orelimänguga kuuldavale enda komponeeritud 51. psalmi. Kaasa teenis ka Heikki Huttunen, Soome õigeusu kiriku preester.
Jaanus Torrim jätkab Harri-Johannes Reinu algatatud igapäevaste palvuste traditsiooni. See näib olevat leidnud tee peale inglite ka saarlaste hinge, sest ei reede- ega laupäevaõhtusel palvusel olnud meie kaugeltki mitte ainsad palvelised.

Emakeelne palve
Teekond ise algas palvusega Urmas Viilma juhatusel päikesetõusu ajal umbes kell kolmveerand kuus. Igas peatuses peeti palvus, mida juhtisid eri kirikute ja maade esindajad. Iga palvus lõppes meieisapalvega – igaüks sai seda lugeda oma emakeeles. Nagu keegi märkis, ei ole ta ealeski lugenud nii lühikese ajaga nii palju meieisapalveid.
Kogu teekonnal olid rändurite eesotsas vallavanema kannul ka risti- ja ikoonidekandjad, aga lõpus käis meedik oma suure punase esmaabiseljakotiga, mida õnneks polnud vaja lahti pakkida.
Teekonda saatis (peaaegu) lakkamatu palve Taizé laulude vormis. Paiguti lõikus palveteekond ka hoopis lõbusamas (seda ei tea, kas ka rõõmsamas) meeleolus veoauto kastis kulgevate ränduritega, kes omagi laulu ja hõigetega andsid tubli panuse saare helimaastikku. Kohtumised olid rõõmsad ja rahumeelsed.

Saare mitu kadunud kabelit
Arheoloogide hinnangul on Ruhnu saarel leitud märke aastatuhandete tagustest hülgeküttidest, aga vanim kirjalik teade pärineb aastast 1341, mil Kuramaa piiskop kinnitas vabaduskirjas, et saarel elavad rootslased võivad elada vabade talupoegadena Rootsi seaduste järgi.
Järgnevatel sajanditel on saarel olnud mitu nüüdseks kadunud kabelit, mille asukohti Jaan Urveti juhatusel külastasime. Ühe asukoha oli kindlaks teinud ka hiljuti lahkunud pastor Harri-Johannes Rein.
Külastasime ka umbes kolmesaja aasta tagust katkukalmistut, kus kasvas sama vana künnapuu – tüvi küll koguni kõverik, aga puu ikka tüse ja haljas. Omapärane mälestusmärk on pühendatud neljale noorele mehele, kes 2001. aasta oktoobris olid raske lastiga teel Saaremaale, kuid uppusid tormis kodusaare lähistel.
Meie ööbimiskohtade keskpunktis, vabaõhusööklas, pakkus lusti vilgas küülik Nõges, kes ei peljanud inimesi ja tundis mõnu lindude ehmatamisest.
Usun, et kõik palverändurid on südamest tänulikud kõigile nimetatud isikutele, aga ka neile tublidele ruhnlastele, kes meid majutasid ja toiduga varustasid.
Selliste palverännakute traditsiooni on kavas jätkata.
Urmas Oras,
üks palveränduritest

Pildigalerii: