Parim paik ilmas on kodu

25. novembril 1906 sündis Võrumaal Kanepi kihelkonnas Krootusel Johannes Sild.

Tema isa Gustav Sild oli pärit Kanepi kihelkonnast Kõlleste vallast kümnelapselisest perest ja valinud oma ametiks rätsepatöö, abiellunud talutütrega. 100 võlguvõetud rubla eest osteti Krootuse vana vallamaja, mis perele koduks kohendati. Sinna sündis viis last: kolm poega, neist vanimana Johannes, ja kaks tütart.

Isa Gustav võttis osa kohalikust seltsielust, laulukoorist ja näitemängust, pidas koolimajas palvetundi ja luges pühapäeviti kodus jutlust. Kodus lauldi sageli, laulma hakkas ka Johannes, kel oli ilus lauluhääl. Iseseisvalt õppis ta viiulit mängima. Talutütrest ema unistas, et vanim poeg saab järje peale ja kirikuõpetajaks, kuigi see näis majandusliku vaesuse tõttu võimatu.

Lugema ja kirjutama õppis Johannes juba 4–5aastaselt, lõpetas kolmeaastase vallakooli kahe aastaga, edasi tuli kihelkonnakool Kanepis, kodust 12 versta kaugusel. Vahepeal põdenud läbi raske kopsuhaiguse, lõpetas Johannes Sild parima õpilasena 1921. a kihelkonnakooli kindla kavatsusega edasi õppida.

Tartusse kooli

Jalgsi ja paljajalu läks noormees Tartusse, kingad kotis hoiul, on meenutanud olnud aegu abikaasa Linda Sild. (Tema mälestused on kirja pandud 1997. aastal.) 1926 sai gümnaasium läbi, ikka Treffneri oma, siis tuli sõjaväeteenistus ratsarügemendis – maapoisile meeldisid hobused. Sinna jõudis teade isa surmast, ema õlule jäi laste kasvatamine ja vanemate eest hoolitsemine.

Johannes leidis tööd tädimeeste juures meieris, koolivaheaegadelgi oli ta nende juures töötanud, seda ametit pidas ta ka siis, kui õpingud ülikoolis tuli rahapuudusel kahel korral katkestada.

Ülikooliaastad usuteaduskonnas venisid pikaks: 1928–1936. Aastal 1934 abiellus Johannes Sild neiu Lindaga, 1935 sündis neil poeg Olev ja 1937 tütar Heli. Prooviaastal oli ta Helmes õpetaja Uustali ja Tartus Tauli juures. Ordineeriti ta 20. oktoobril 1937, 9. novembril valis Räpina koguduse nõukogu ta adjunktõpetajaks ja pärast eelmise õpetaja Saarmani lahkumist Saksamaale 2. juunil 1940 õpetajaks. Nimelt oli Saarmani naine sakslanna.

Räpinasse

Esimeseks koduks Räpinas sai kolmetoaline korter leerimajas, kus pärast 1940. aasta pöördelisi sündmusi tuli hakata üüri maksma, seda oli just täpselt niipalju, kui palka sai. Koliti lasteta abielupaari Zänkmanite juurde tallu. Pererahvas oli lahke ja jumalakartlik, peremees ise hiljem aastaid koguduse esimees.

Sakslaste ajal koliti oma korterisse tagasi, ent mitte kauaks, sest pärast sõda asus majja vene algkool. Appi tuli lähedal elav naaber, kes pakkus õpetajaperele osa oma krundist, rahvas kogus ehitusmaterjali ja kiiresti valmis kolmetoaline majake, mille ühest toast sai koguduse kantselei.

Linda Sild on meenutanud, kuidas nõukogude ajal tuli elada põlguse all, nagu tol ajal tavaks. Kiriku aknaid pilluti kividega, seinale kirjutati roppusi, jõuluõhtul valvati kiriku juures. Kord peetud Värskas parteilaste koosolekut, kus öeldud, et «seni kuni Sild on Räpinas õpetaja, pole seal ateismiga midagi teha».

Pärast sõda sai õpetaja Sillast Võru praost, ent mitte pikaks ajaks: ta vallandati sellelt ametikohalt, kuna oli kord Kanepisse jumalateenistusele kaasa võtnud laulukoori, ka käinud jutluse sisu kolhoosikorra pihta.

Tõeline peremees

Johannes Sild ei olnud abikaasa arvates küll kuldsuu, ent tema kuulutus oli selge ja seotud igapäevaeluga. Poeg Olev Sild meenutab isa hea suhtlejana, kes alati oli valmis inimesi kuulama. Olnud ühe koguduse õpetaja 36 aastat, kasvas ta kogudusega kokku ja inimesed kutsusid teda «meie õpetajaks». See on poja arvates suurim kiitus ühele õpetajale. Kui Olev Sild veel täna oma isast kuuleb, siis ainult head: Johannes Sild näinud ikka väikest inimest.

Fraas «uus väljakutse» on poeg Olevi meelest uue aja mood. «Vanasti pärisid lapsed isalt ameti ja tegid seda hästi. Isa oli selles suhtes eeskuju, mina tema tasemele ei jõua,» ütleb füüsikuharidusega mees. «Kogudusele osteti mootorratas, hiljem pruugitud auto. Isa vaatas ringi reisides alati, kas üks või teine kirik on hoolitsetud ja järeldas, et peremeheliku suhtumise taga on edenev koguduseelu. Isa oli kodus ja koguduses kõikide asjade üle otsustaja,» meenutab poeg isa.

Muusikaarmastajana organiseeris Johannes Sild Räpinas naiskoori, õpetas lauljaid ja kuna repertuaarist puudus oli, viisistas ise ka laule.

Kord käinud Johannes Sild õpetaja Voldemar Iljaga Musta mere ääres puhkusereisil. Koju naasnud, küsinud abikaasa, missugune paik oli kõige ilusam. Vastuseks tuli: «Kui Räpinasse jõudes nägin jälle oma kodu.»

Õpetaja Johannes Sild suri 19. jaanuaril 1974.

Rita Puidet