Pauluse kirik võtab üha enam ilmet

Tartu Pauluse kirikus käib töö täie hooga ja iga kuu toob ehituse käiku uusi nüansse.

Kui Tartu suurim kirik kogudusele ja linlastele avatakse, võtab pühakoda sisenejal suu lahti. Julgen seda kinnitada, sest praegu avanevat vaatepilti oli veel poole aasta eest raske ette kujutada. Iga tehtud tööga muutub kirikusaal tunduvalt.

Konkursi ootel
Sihtasutuse Tartu Pauluse Kirik juhataja Elo Süld istub kiriku taha platsile veetud soojakus ja on süvenenud töösse, et ette valmistada altarikonkurssi. Tartu Pauluse kogudus kuulutab kutsetega altaritaiese konkursi välja aprillis.
Eeltööks on leida kunstnikud, kelle seast koguduse juhatus koostöös arhitektiga valib välja need, kes kutsutakse konkursil osalema. «Praegu on adraseadmise aeg, otsime kunstnikke, uurime nende töid, portfoolioid, arutame isekeskis. Tutvume kunstnike loominguga, aga meile on oluline ka kunstniku kristlik taust, sest ta peab tegema altaritaiese,» selgitab Elo Süld.
Sisearhitekt Merja Nieminen on teinud kirikule lihtsa kujunduse eesmärgiga, et altar tõmbaks endale kogu tähelepanu. Peauksest tulija võtab lubivärviga seinte ja võimsate postidega kirik enda võimusesse, aktsenti lisavad tagasihoidlikud laemaalingud. Silm haarab korraga ka suure ristikäigu, kuid miski ei suru end peale.
Praegu tühja kirikusaali tulevad tumedad sinakashallid toolid; kantsel ja altarivõre ning seinamaalingud lisavad värvigammasse helesinise, pronksjaskuldse ja bordoopunase. Altariruumi langeb valgust nii apsiidiakendest kui vastas asuvalt orelirõdult. Seepärast võiks taies olla kolmemõõtmeline ja osaliselt läbipaistev. Siiski ei pea see olema klaasist – ühtki materjali ei välistata. Ja võibolla otsustab nõukogu hoopis kahe taiese kasuks. Ideid on mitmeid.
Igal juhul peab loodu respekteerima kiriku projekteerinud Saarineni arhitektuuri, olema osa pühakoja interjöörist, arvestama kiriku suure mõõtkavaga, sobituma sisustusega. Taies võib koosneda mitmest osast, arvestada valgusega, see võib olla skulptuur, reljeef, maal, mis tahes materjalist, mis tahes tehnikas, lähtuda olemasolevatest värvitoonidest või lisada uut värvigammat.
«Me ei pane midagi lukku, vaid ootame loomingut. Mänguruumi on palju ja lahenduse peab leidma kunstnik,» kommenteerib Süld. Koguduse jaoks on oluline, et taiesel oleks selgelt kristlik sisu.

Teel pisiasjade juurde
Kui praegu on tohutust põrandast valatud kolmandik, siis järgmine põrandavalu on märtsi esimesel nädalal. Ühe hooga sellist suurt põrandat juba ei vala, sest siis pandaks muu töö kirikus läbipääsu puudumisel seisma. Nii valataksegi kolmes osas. Pärast kivistumist kaetakse põrand betoonplaatidega. Näidisplaati saab juba näha, nagu ka näidispinki. Mööbli tegemine juba käib, varsti valmivad altarivõre ja kantsli näidis.
Kogu kirik pakub ehitushuvilisele ohtralt uurimist, sest suurel objektil tehakse kuskil krohviparandusi ja kuskil nokitsetakse katuse kallal, veetakse viimaseid elektrijuhtmeid, tehakse seinamaalinguid, töötatakse erinevates väikestes ruumides, tegeldakse ustega, et need vastaks uutele tuletõrje- ja evakuatsiooninõuetele. Varsti hakatakse rõdudele panema puitpõrandaid. Tööde nimekiri tundub lõputu.
Möödunud nädalal käisid orelimeistrid ehitajatele jagamas viimaseid näpunäiteid orelirõdu viimistluseks. Suvel hakatakse orelit üles panema, et see järgmise aasta maiks-juuniks valmis ja häälestatud saaks. Kiriku kasutusluba antakse juba selle aasta hilissügisel.
Üha enam nihkuvad tööd detailide suunas. Juba kavandatakse pühakoja pidulikku avamist 12. septembril 2015. Siis kannab ERSO siin koos mitme kooriga, sh Leipzigi Raadio kooriga ette Rudolf Tobiase oratooriumi «Joona lähetamine». Dirigendipulti on oodata Neeme Järvit.
Sel sügisel alustatakse kirikut tutvustavate voldikute, reklaamide, muude materjalide ja oreliprogrammi ettevalmistamisega. Siis kuulutatakse välja ka haljastushange, et kevadel ümbrus korda saaks. Need, kes 2015. aasta juunis Tartusse kirikupäevale tulevad, saavad näha praktiliselt valmis kirikut, on Elo Süld veendunud.
Rita Puidet