Pauluse sinod – usku tunnistades tulevikku

Palmipuudepüha nädalavahetusel toimusid Soomes Botnia lahe äärses Kristiinankaupungis Pauluse sinodi (Paavalin synodi) paastuaja kirikupäevad.

Tegemist on traditsiooniliste kogunemistega, millel seekord osalesid ka allakirjutanud, kaks vaimulikku Eestist.
Kiriku positsioon maailmas
Pauluse sinod sai alguse 1976. aasta 8. märtsil toimunud piibli- ja tunnistusliikumisega seotud inimeste järjekordsest kohtumisest Helsingi Pauluse kirikus, mille järel hakati ajakirjanduses liikumist pilkavalt Pauluse sinodiks nimetama. Tollel kohtumisel võeti vastu avalik pöördumine «Kiriku amet ja naispreesterlus».
Sellest alates on liikumine laiemale avalikkusele tuntud just ennekõike naiste ordinatsiooni vastu tegutseva jõuna, kuigi see on vaid üks mureküsimus paljudest. Pauluse sinodi põhisõnum on, et kirik ei saa olla üheaegselt Kristuse kirik ja ilmaliku maailma ning riigiga flirtiv organisatsioon, mis on kaotanud nii oma maailmale soolaks kui valguseks olemise identiteedi.
Taolist kirikut ei vaja ei Jumal ega ka maailm. Nii kaob kirikul igasugune põhjus eksisteerimiseks ja tulemuseks saab olla kas kiriku lagunemine või vaikne, kuid vääramatu hääbumine.
Selliste stsenaariumide ärahoidmiseks ongi Pauluse sinod loodud ja tegutseb praegusel ajal peamiselt arutelufoorumina, mis püüab suunata Soome kirikus toimuvaid protsesse nõnda, et ei taganetaks Pühakirja ega luterlike usutunnistuskirjade õpetusest. Seda tehakse nii oma kirikupäevade kui ajakirja Sisarenpoika kaudu.
Kiriku eesõigusest
Ajakirja ja muud materjali võib leida ühenduse veebilehelt http://paavalinsynodi.net. Täna on sinod ka toetusorganisatsiooniks naisteordinatsiooni mitte tunnistavatele Soome kiriku vaimulikele, et nad saaksid jumalariigi tööd jätkata ka tagakiusu situatsioonis, nii et nende pered ei peaks seepärast vaesusesse sattuma.
Alates 2006. aastast on Soome luterlikus kirikus üha enam takistusi töötamiseks vaimulikule, kes ei ole nõus tunnustama naiste ordinatsiooni ega pidama nendega ühist jumalateenistust. Näiteks on Jari Rankinen Vammalast ja Vesa Pöyhtäri Oulust sattunud sellise tagakiusamise alla, et nende edasine teenimine oma kogudustes on osutunud võimatuks.
Seekordsed kirikupäevad teemal «Usk, tunnistus ja tulevik» küsisid võimaluste järele Kristuse kirikuna edasi kesta. Teoloogiadoktor Arto Seppänen selgitas põnevalt kiriku eesõigust ja kohustust jääda tunnistuslikuks, oma usule tuginevaks kirikuks. Seega ei ole kirikul kohustust rakendada oma sisemises korralduses kõiki ühiskonnas normatiivseks tunnistatud seadusi (nt võrdõiguslikkuse küsimus). Arto Seppänen kaitses hiljuti ka õigusteaduse alal doktoritööd, mille sisuks oli usutunnistuse tähendus kehtivas Soome kirikuõiguses.
Läti luterliku kiriku peapiiskop Janis Vanags pidas ettekande Jumala Sõnale tuginevast abielu käsitlusest ning selgitas kiriku suhtumist homopaaride õnnistamisse.
Kiriku tulevikust
Soome kiriku piiskoppidest on Pauluse sinodi algusaegadest peale olnud tegev piiskop Olavi Rimpiläinen, kes ka apostliku õnnistusega kirikupäevad palmipuudepüha õhtul lõpetas.
Üks taoliste kogunemiste eesmärke on küllap kinnitada, et traditsioonilise piiblitõlgenduse eest seismine ja sellest lähtuvalt naispreesterluse mittetunnustamine ei ole sugugi mingi lärmaka vähemuse teema, nagu vahetevahel meilgi näidata tahetakse, vaid vastupidi – kristlaskonna enamus üle maailma ei ole seni taoliste liberaalteoloogia nähetega kaasa läinud, sest seda mõistetakse usu aluste lõhkumisena.
Kui kaasajal nimetatakse traditsioonilisi kristlikke põhimõtteid vahetevahel halvustavalt keskaegseteks arusaamadeks, siis peame vastama, et jah, need kehtisid keskajal, sest siis võeti Piiblit Pühakirjana. Need kehtisid ka antiikajal, sest ka toona arvestati mitmel pool Piibliga. Aga need võivad sama hästi kehtida ka postmodernsel ajastul ja kõigil järgnevatel ajastutel, kui leidub neid, kellele Piibel on ikka veel jumaliku ilmutuse aluseks.
Ja siin ei ole meil midagi häbeneda ühiskonna ega teisitimõtlejate ees, sest sellest sõltub Kristuse kiriku tulevik. Nagu Pauluse sinodi juhatuse esimees Juhani Koivisto oma lõpukõnes sõnastas – vaid oma usku tunnistades on meil kirikuna tulevikku. Või on meil muid alternatiive?

Illimar Toomet ja Tauno Toompuu