Pead pärgamas emaduse oreool
/ Autor: Lehte Hainsalu / Rubriik: Elu ja Inimesed, Looming / Number: 17. detsember 2025 Nr 46 /
Armastan kaamost, naudin seda Põhjala päevapimedust, kus taevas on laskunud hoolivalt mu üle nagu kohev hall kašmiirsall ja peitnud mu pilgu eest argielu prügi. Kesklinna valgusepilgar jääb sobivalt kõrgemate tummade majade varju; need üksikud aknasilmad, mis on, saan mõtelda olematuks: tõmban nende ette vaimse ruloo.
Annan endale ja ligimestele andeks kogemused, mis tekitasid häbi, viha ja hirmu, nõnda saan ruumi südamesse; see elund paisub ja paisub tuntavalt, täitudes mälestuseks küpsenud heledatest hetkedest.
Aeg on jäetud mu enda päralt, saan vaadelda lahkuvat aastat enese läbi, vaagida inimeseks olemist selles. Annan endale ja ligimestele andeks kogemused, mis tekitasid häbi, viha ja hirmu, nõnda saan ruumi südamesse; see elund paisub ja paisub tuntavalt, täitudes mälestuseks küpsenud heledatest hetkedest. Soe tänulaine voogab läbi keha: mina olen, ehkki mu põlvkond lahkub.
Kui mind aastalõpus tõstab rõõm päevadest, mis kaunilt möödas, siis samal ajal kannab õnnistatud olekus Neitsit rõõm õnnest, mis kohe-kohe saabumas. Siin ta astub, pead pärgamas emaduse oreool. Ehk on ta südames ka ärevust, kuidas võõras linnas leida peavari, ehk tunneb ta hirmu kannatustundide pärast, mis üha lähemale jõuavad.
