Peapiiskop Urmas Viilma: olen julgenud usaldada Jumalat
/ Autor: Liina Raudvassar / Rubriik: Elu ja Inimesed, Portreelood / Number: 29. jaanuar 2025 Nr 4 /
Küünlapäeval, 2. veebruaril möödub kümme aastat päevast, mil Urmas Viilma pühitseti Tallinna piiskoplikus toomkirikus piiskopiks ja seati samas EELK peapiiskopi ametisse. Möödunud ametiajale tagasi vaadates märgib ta, et peab kirikupeaks kandideerimise nõusolekut elu kaalukamaks otsuseks.
Intervjuu toimub Tartu Jaani kirikus, kus just on lõppenud vaimulike konverentsi avajumalateenistus. Pikemaks jutuajamiseks hubases koguduseruumis end sisse seades tunnistab peapiiskop, et väga sageli ta tõesti ei saa jumalateenistusest osa „tavalise koguduseliikmena“. „Aga mitte mina üksi, vaid terve kirik oli täidetud vaimulikest, kes ei teeninud kaasa,“ muheleb kirikupea ning lisab, et tema ametikaaslased saavad sellist rolli kogeda sama harva kui nende peapiiskop.
Küünlapäeval täitub teil kümme aastat peapiiskopiks saamisest. Kui hästi on meeles toonased üksikasjad, ka see, kui lihtsalt andsite nõusoleku kandideerida?
Urmas Viilma: Andsin oma jah-sõna kandideerimiseks Ida-Harju sinodil 2. veebruaril 2014, 11 aastat tagasi. Ei olnud nendele seostele mõelnud, aga nüüd meenutades saab märkida, et küünlapäev on olnud mulle saatuslik.
Mõistsin, et kui kirik ei usalda või Jumal ei soovi, siis ma peapiiskopiks ka ei saa.
Enne jah-sõna palvetasin kõvasti ja pidasin nõu nii perega kui ka vanemate vendadega kirikus. Tajusin ja andsin aru, et minu jaoks on see samm liiga vara. Et ma võiks veel vaimulikuna kasvada. Aga sain ka aru, et see võib minu jaoks olla viimane võimalus antud väljakutsele vastata. On mul siis nii palju isekust, arutlesin toona endaette, et öelda „ei“, kui Jumal seda tahab.
Mõistsin, et kui kirik ei usalda või Jumal ei soovi, siis ma peapiiskopiks ka ei saa.
Toonasest lahutab tänast kümme teokat aastat. Milliseid sündmusi ja teemasid võiks sellest esile tõsta? Kuivõrd on need kooskõlas peapiiskopiks kandideerimise programmis lubatuga?
On olnud toredaid tähistamisi, näiteks Maarjamaa 800, Reformatsioon 500, Eesti Vabariik 100, EELK 100 …
Paralleelselt on argisemad tegevused, koguduste külastamised ja töötegijatega kohtumised ning oikumeeniline töö. Ka pikk protsess läbi närida meie kirikuseadustikust, et sealt liigne bürokraatia välja võtta. Samuti küsimus piiskoppide ja piiskopkondade kohta. See ei ole olulisem küsimus, aga minu jaoks seostus kiriku juhtimisstruktuuri korrastamisega ning ootas läbimist.
Need teemad olid sihid, mis ametisse asudes seadsin. Kui küsida kümne aasta tähtsündmusi, siis pigem näen teemasid, millega tuleb edasi tegeleda.