Juhime tähelepanu, et tegemist on vana postitusega, seoses millega võib esineda küljenduslikke nõrkusi.

Peapiiskop Urmas Viilma soovib hoida kirikut ühiskonna protsessides

/ Autor: / Rubriik: Portreelood / Number:  /

Eesti Kiriku toimetuse palvel kohtuvad leheveergudel kaks õige pea 50aastaseks saavat sõpra – peapiiskop Urmas Viilmat, kelle juubel on 13. augustil, küsitleb suhtekorraldaja Janek Mäggi, kel on põhjust juubeldada 5. septembril.

Kui kirik ei suuda mõnda ühiskonnagruppi või liiget kõnetada Kristuse häälega ja anda küsimustele vastuseid, ei ole see enam Kristuse kirik, arvab peapiiskop Urmas Viilma. Olga Makina

Oled peapiiskop olnud juba 2015. aastast, mis on pikk aeg, kuid veel pikem aeg on ees, kui Jumal lubab. Sul on tulnud ennast päris palju ohverdada, et seda tööd innu ja suure pühendumisega teha. Sa oled ühiskonna meelest saanud väga hästi hakkama, oled tunnustatud juht. Kuidas hindad ettekujutust oma tulevasest tööst ja seda, milliseks see reaalselt on kujunenud?

Urmas Viilma: Kõige halvem hindaja saab olla enda tegevuse kohta inimene ise. Nõnda on mul ka ise ennast raske kõrvalt vaadata, et anda objektiivseid hinnanguid. Kui võrdlen peapiiskopi valmiste eel sõnastatud eesmärke ja teekaarti eelolevaks ametiks, siis tundub mulle endale, et olen suutnud sellest suurel määral kinni pidada. Kõike ei ole olnud võimalik ette näha, millega on pidanud tegelema, kuid üldises plaanis ei pea ilmselt ka liiga palju piinlikkust tundma. Küllap on aga nõnda arvanud oma tegevust hinnates ka kõik need juhid, kes on oma tegudega põhjustanud kriise, konflikte või lausa sõdu. Annaks Jumal, et mina ei ole ühegi sellise protsessi põhjustajaks.

Oled Eesti ühiskonnas oluline arvamusliider, täpse ja vahel ka vaheda sõnaga. Sul on oma arvamus ja sa ei häbene seda välja öelda. Kuidas ja millele toetudes oma arvamust kujundad või kuidas see kujuneb?

Tõsi on see, et olen võtnud avalikult sõna sagedamini kui minu eelkäijad samas ametis, kuid ka ajad ja kontekst on olnud erinevad. Kas see pikas perspektiivis on tulnud kirikule või ka peapiiskopi kui institutsiooni kuvandile ühiskondlikus mõttes kasuks, hindavad kirikuloolased või ühiskonnateadlased. Olen soovinud kirikut institutsioonina hoida ühiskonna protsessides kaasas. Olen pannud tähele, et süvenevalt sekulariseeruvas ühiskonnas kirikut loomulikult ja automaatselt enam ühiskonna toimimisse ei kaasata. Seetõttu on suure sõna- ja arvamusvabadusega Eestis vaja tähelepanu pälvimiseks teinekord olla kriitilisem ja teravam, kui ma muidu inimesena sooviksin üksteisega suhtlemisel olla. Püüan mitte minna isiklikuks, samuti arvestan sellega, et vastasseisud ei saa tekkida institutsioonide, organisatsioonide või asutuste vahel, vaid ikka inimeste vahel. Seda teades tuleb vahel kasuks oodata mõningase aja möödumist, et märgata, kuidas inimeste vahetumine toob kaasa ka suhtumise või suhtlemismustri muutumise.

Kirik on sinu ametiajal muutunud oluliselt nähtavamaks, selle mõju on ühiskonnas oluliselt kasvanud. Missugune võiks olla EELK roll Eesti ühiskonnas lähitulevikus? Mille poole peaks kirik pürgima?

Teeme ilmselt valearvestuse, kui arvame, et kirik ja kristlus muutub üha ilmalikustuvas Euroopas lähikümnenditel populaarseks rahvaliikumiseks. Vanu kristlikke riike, milles kristlasi on elanikkonnas vähem kui teisi maailmavaategruppe, nimetatakse juba postkristlikeks. Kui läheme samasuguste tunnustega Eestis populaarsust püüdma, ebaõnnestume täiesti kindlasti. Kristuse evangeelium tuleb meil siiski asetada tänasesse konteksti, et suudaksime kõnetada tänapäeva inimest ja kustutada just tema janu. See tähendab, et me ei saa inimestest ja ühiskonnast võõranduda – me oleme läkitatud maailma –, vaid peame pühakirja sõnumi ja evangeeliumi tõlkima tänase inimese keelde, et see teda kõnetaks. Kristusel on sõnum igale inimesele. Kristuse suuks, käteks, silmadeks ja kõrvadeks on kirik oma töötegijatega. See käib ka EELK kohta. Ei ole võimalik teenida ühiskonda sõnumiga, et mõned ühiskonna liikmed ei ole oodatud Kristuse kirikusse, sest neile ei ole Kristusel (ehk kirikul) midagi öelda. Kui kirik ei suuda mõnda ühiskonnagruppi või liiget kõnetada Kristuse häälega ja anda küsimustele vastuseid, ei ole see enam Kristuse kirik.

EELKl on 169 kogudust. Kui paljudega sa jõuad sidet pidada? Kuidas suudad olla karjane niivõrd paljudele inimestele?

Eks peapiiskopi ülesanne on koos piiskoppide ja praostidega püüda olla vahetus kontaktis vaimulikega ja nende kaudu ka liikmetega. Tänapäeva ühismeedia võimaldab tegelikult oluliselt paremini kui veel aastakümned tagasi kõnetada ka laiemat ringi kiriku liikmeskonnast või ka ühiskonnast. Häda on ehk vaid selles, et mida laiemapindseks suhtlemine läheb ja mida rohkem on kanaleid, kus tuleb või kus on võimalik midagi öelda, seda vähem tegelikult jõuab sõnum kohale. Ütlejaid on rohkem ja müra on suurem. Kui 30 aastat tagasi oli ainus luterlik häälekandja ajaleht Eesti Kirik, lisaks kristlikud saated rahvusringhäälingu raadio- ja telekanalites, siis iga sõnum, kasvõi peapiiskopilt, mis avalikkusele neid kanaleid pidi edastati, oli täpselt mõõdetud nii sisult kui vormilt ning sellel oli ka suurem kaal ja mõju kuulaja-vaataja jaoks.

Täna on olukord väga palju muutunud ja praktiliselt igaüks võib transleerida või toota oma tele- või raadiosaateid ilma igasuguste filtriteta. See muudab sõnumid omal kombel ühetaoliseks vooks, mille sisse olulisemad neist ära kaovad. Nõnda võib füüsiliselt jõuda justkui paljudeni, kuid neid, kes sõnumit kuulavad, on vähe. Siin on paslik meenutada Jeesuse tähendamissõna külvajast ja seda, mis külvatud seemnest sai. Jeesus ise lisas juba 2000 aasta eest oma mõistuloole retoorilise kommentaari, mis on asjakohane ka tänapäeval: „Kel kõrvad on kuulda, kuulgu!“ (Lk 8:8)

Sul on Muhumaal suvekodu. Kuidas sa lõõgastud ja puhkad?

Kevadest sügiseni püüame olla perega Muhumaa maakodus nii sageli, kui see võimalik on. Suvepuhkuse ajal õnnestub olla enamasti mitu nädalat järjest. Lõõgastumine tähendab minu jaoks kardinaalselt teistmoodi oma päevade sisustamist kui muidu aasta ringi. Viimastel aastatel on õnneks maakodu remondivajadus ja koduõue ümberkujundamine andnud suurepärased võimalused täiuslikuks puhkuseks. Väga tore on ka olla lihtsalt perega koos, eriti reisida, võõrustada sõpru või ise sõpradel külas käia.

Kindlasti on sul unistusi, visioone, eesmärke, mis ei ole veel täitunud või mida sa ei ole veel saavutanud. Mille nimel töötad, mis sind motiveerib? 

Sihte tuleb ikka seada ja visioon peab olema. Need on ka ju erinevad isiklikus perspektiivis ja ametialaselt. Isiklikult soovin ennast peagi pisut vaimselt laadida ja taas mõne palverännutee jalge alla võtta. Eks poolsajandi kätte jõudmine pane ka tervise peale rohkem mõtlema. Sooviks jõuda sellega mõtlemisest ka pisut kaugemale. Ametialaselt on samuti mitmeid eesmärke. Kirikuliikmete ja töötegijate järelkasvu ja uue noore põlvkonna pealekasvu küsimus on kõige pakilisem. Oleme selles valdkonnas minu hinnangul tegemas juba pikalt paigalsammu. Kristlike koolide areng on siiski väike lootusekiir ja see valdkond on mulle väga südamelähedane. Sealt võiks oodata parema usualase kirjaoskusega põlvkonda.

„ Jumal ise on justkui avanud uksi, tõuganud tagant ja silunud teed.

Tulevikuvaates vajab läbimõtlemist vaimulike ettevalmistus ja vakantsete koguduste teenimise perspektiiv, millega kaasnevad vaimulike toimetuleku ja koguduste finantssuutlikkuse küsimused. Kirikus saab olema üle aastate taas uus olukord, kui minu lähimad kaastöölised piiskopid Tiit Salumäe ja Joel Luhamets peagi üheaegselt emerituuri siirduvad. Kui kaheksa aasta eest peapiiskopi ametisse asusin, oli mulle abiks viis piiskoppi: kolm Eestis (Einar Soone, Tiit Salumäe ja Joel Luhamets) ja üks diasporaas (Andres Taul). Lisaks töötas Eesti oikumeenilisel põllul täiskoormusega edasi värske peapiiskop emeeritus Andres Põder. Kui lähiaastal mingil põhjusel asju teisiti seada ei saa, olen järgmise aasta suve hakul ainus ametis olev luteri kiriku piiskop. Kõik ülejäänud on emerituuris. Seega, selles valdkonnas on oodata arenguid.

Lisaks, usust üha rohkem võõranduvas ühiskonnas vajame veelgi paremini organiseeritud oikumeenilist koostööd kirikute vahel. Seda eriti koguduste tasandil. Seegi on üks Kristuse kiriku perspektiividest lääne ühiskonnas. Ootan ka suure huviga uut lauluraamatut, samuti tahaks näha edasiminekut Piibli tõlkimise protsessiga, et juubelipiibel saaks õigeks ajaks kaante vahele.

Sul on elus olnud kindlasti palju eduelamust, millest üks oli küllap ka peapiiskopiks valimine. Kui keeruline on sinu jaoks protsess, et kuhugi jõuda ning kui sageli oled kogenud, et teekond oli liiga raske, isegi kui oled jõudnud soovitud tulemuseni? Võrdpildiks sobib Jeesuse tee ristile kui protsess ja ristisurm kui soovitud tulemus.

Jumal on mind õnnistanud kannatlikkuse ja pika võhmaga. Seetõttu on mul pigem tunne, et olen jõudnud teatud verstapostideni elus varem, kui see võiks olla loomulik. Jumal ise on justkui avanud uksi, tõuganud tagant ja silunud teed. Ma ei ole pidanud tundma üheski kirikutöö valdkonnas, kus õla olen alla pannud, et kannan oma ülesandeid või ameteid kui Kristus ristikoormat Kolgatale. Olen kõige senise eest Jumalale ja oma lähematele kaasteelistele, kes mind on usaldanud, väga tänulik, sest tõepoolest on kõik seni kenasti läinud. Olen seetõttu Jumalalt mitmeid kordi küsinud korduvalt üsna mitteluterliku küsimuse, millega olen selle õnnistuse ära teeninud.

„ Inimestel on janu, kuid nad ei tea, kus asub kaev, millest ammutada eluvett.

Sinu abikaasa Egle juhib toomkooli, oled ka ise toomkoolis õpetaja. Millist rolli mängib Eesti inimeste vaimse tervise juures nende haridus ja haritus?

Võib-olla tuleks pisut korrigeerides küsida, millist rolli mängib inimeste vaimse tervise juures nende vaimne ettevalmistus ja kas Eesti üldhariduskoolis on olnud selleks sobivad tingimused. Ma ise arvan, et inimeste ja kogu ühiskonna vaimne tervis oleks paremas korras, kui meie kõigi vaimulik silmapiir ulatuks kaugemale ajalikest ja materiaalsetest väärtustest. Paraku keskendub Eesti kooliharidus paljuski just peamiselt sellele, mis on mõõdetav ja meeltega tajutav ning väga vähe pööratakse tähelepanu sellele, mida saab tunda või tunnetada, sealhulgas vaimselt või usuliselt. Teadmistepõhisus üksi ei aita kasvada emotsionaalselt ja vaimselt küpseid kodanikke. Inimene, kes oskab kõneleda Jumalaga, kasvõi kahtlevalt ja küsivalt, ning taipab ka oma südamesilmad vastuse märkamiseks avali ajada, jääb minu arvates harvem oma mõtetega nii omaette, et valgust enam ei paista.

Eestit on peetud usuleigeks maaks, ometi usub meil 3/4 inimestest midagi. Miks Eesti inimesed on vaimselt harimatud, ei tunta kirikulugu, kuid mitmesugused vaimsed praktikad on väga ligimeelitavad?

Inimestel on janu, kuid nad ei tea, kus asub kaev, millest ammutada eluvett. Janu püütakse kustutada kõige muuga, kuid mitte sellega, mis seda janu kustutab. Kiriku ülesanne on inimesi juhatada Kristuse juurde, kes annab tasuta eluvett. Samas on kirikul raske jõuda uue põlvkonnani, kui koolistruktuur ja -korraldus, nagu ka õppekava selleks pisutki kaasa ei aita. Kasvõi niipalju peame ülejäänud maailma ja Euroopaga püüdma ühte sammu astuda, et igale pealesirguvale sugupõlvele tutvustada erinevaid, ajas aastatuhandeid kestma jäänud vaimseid teid, mille seast inimene saaks ise valida. Praegu peab inimene isegi ei tea mida ja kust otsima, et oma usujanu kustutada.

Sa saad 50aastaseks, oled töömeheteel poolel teel. Suund on selge, oled veel aastaid peapiiskop. Kuid mis on sinu siht? Kuhu tahad välja jõuda?

Ma soovin, et minu järel samas ametis jätkaja – ükskõik, millal see juhtub – ei peaks astuma seisvasse rongi, mille juhtveduri katlas on aur ammu lõppenud, sest koldes on tuli kustunud ja tööriistad on käest heidetud. Ükski peapiiskop, piiskop ega õpetaja ei vii kedagi ise lõppjaama kohale, vaid ainult teatud teelõigu etteseatud rööbastel, kus keegi teine võtab juhtkangi ühel hetkel üle, et teekonda jätkata. Enim pelgan seismajäämist, visiooni silmist kaotamist, aga ka üksi teele jäämist, sest liigun edasi liiga kiiresti või liiga aeglaselt või lausa vales suunas ning need, kes peaksid järgnema, on ammu kuhugi kadunud. Siht on hoida silmad Kristusel, sest siis pole karta, et pean iseennast kellekski, kellel on tõde või keda tuleb järgida.

Janek Mäggi

Urmas Viilma

Sündinud 13. augustil 1973 Tallinnas

Lõpetanud Saue keskkooli, EELK Usuteaduse Instituudi

1993 ordineeritud diakoniks, 1998 preestriks, 2014 valitud peapiiskopiks

2. veebruaril 2015 ordineeriti piiskopiks ja seati EELK peapiiskopi ametisse

2022. aastast Eesti Kirikute Nõukogu president

On Kirikute Maailmanõukogu keskkomitee liige, Luterliku Maailmaliidu nõukogu liige ja Ida-Euroopa piirkonna asepresident

Abielus Egle Viilmaga, tütre isa