Peapiiskopi aukartustäratavalt tihedad viis aastast

26. novembril 2014 valis kirikukogu Urmas Viilma peapiiskopiks. Ta ordineeriti piiskopiks ja seati peapiiskopi ametisse küünlapäeval, 2. veebruaril 2015 Tallinna Püha Neitsi Maarja Piiskoplikus Toomkirikus.

Viis aastat peapiiskopina kiriku teenimist pole väga pikk aeg, sest teame, et „tuhat aastat on Jumala silmis nagu eilne päev, kui see on möödunud, ja nagu vahikord öösel“ (Ps 90:4), teisalt on see konkreetne ajaühik, mille pinnalt saab kokkuvõtteid teha ja aimu, millises suunas kirik on uue ülemkarjase juhtimisel liikumas. Just sellele perioodile vaatasime peapiiskop Urmas Viilmaga tagasi, vesteldes 15. jaanuaril Tartu Perekeskuse õdusas rühmatööruumis.

Prof Lehtsaar ütles pärast sinu valimist peapiiskopiks viis aastat tagasi ajakirjanduses, et sul on kaks olulist omadust selleks ametiks: pühendumus ja väga hea suhtlemisoskus. Oleme näinud, et tal oli õigus. Samas elu ja inimesed muutuvad pidevalt. Kas Urmas Viilma, kes asus kirikupeana ametisse, on viie aastaga inimese ja juhina muutunud?
Küllap olen ametisse rohkem sisse sulanud ja rolliga end samastanud. Ega see, millega peapiiskop peab tegelema, polnud mulle uudis, olin konsistooriumis peapiiskop Andres Põderi lähim kaastööline.
Loodan, et minu isiksuseomadused pole läinud halvemaks, et inimesed ei taju, et olen muutunud uhkemaks või ülbemaks. Annaks Jumal, et seda ei ole! Et seda ei juhtuks, on vaja aeg-ajalt palverännakuid ette võtta ja iseendale otsa vaadata.
Muutusena võib nimetada, et tajun: see amet kirikus, kui Jumal tervist ning elupäevi kingib ja kirik usaldab, kestab pensionieani. See tähendab, et saan erinevatele küsimustele läheneda pikemas perspektiivis ja ei pea kõikide muutmistega kohe ja kiiresti tegelema. Tunnen, et mul on aega.
Näiteks kiriku õigusreform, mis on saanud praegu tagasilöögi. Selgus, et pakettidena ehk suurte tükkidena edasi liikuda ei saa, sest kirik on oluliselt eripalgelisem. Mis siis ikka, meil on aega! Peame hakkama üksikküsimuste kaupa teemasid arutama ja läbi hääletama. Eks siis selgub, kas mingit suurt teemat ei taheta muuta või paketi sees takistab kõigega nõustumist mingi tillukene asi. Mul on suur pilt, aga arvan, et peame säilitama, mina ise ka, teatud mobiilsuse, vaatama, mida annab teatud ajahetkel selles keskkonnas ära teha.
On olulisi asju, mida saaks tehtud asjade nimekirja panna: kasvõi Niguliste kiriku küsimuse lahendamine, kuigi selle üle võib ajalugu hiljem arutada, kas tehti hästi või halvasti. Kas see, et loobusime kirikuhoonest, oli põhimõtteliselt hea samm? Kas kompensatsiooni suunamine Mustamäe kiriku ehitusse ning summad Harkujärve ja Saku kirikuhoone välja ostmiseks või kristlike koolide toetamine ei kaalu üles ühest kesklinna kirikust, mida me pole kasutanud 75 aastat, loobumist? Oluline on ka, et Tallinna toomkogudus sai esmakordselt oma kirikuhoone omanikuks.

Sinu ametiaega on mahtunud mitmed olulised teema-aastad: Maarjamaa 800, reformatsioon 500, EELK 100, EV 100. Lisaks on ühiskonnas esile kerkinud põletavad teemad: rändekriis; kooseluseadus; kliimakriis; riigikogu valimised, mille raames tulid välja ristiinimese valijakompassiga ja 50 mõjutu nimekirjaga; haldusreform; erakoolide riikliku toetamise teema; juba nimetatud Niguliste. Toimus ka paavsti visiit. Mida ühiskondlikul tasandil esile tood sellest perioodist?
On tõesti aukartustäratav ja tihe periood olnud. Lisaks veel oikumeenilised ja partnerlussuhted välismaal. Ka Luterliku Maailmaliidu asepresidendiks valimine jääb siia.
Oluline oli kiriku n-ö pildile toomine. See oli selgelt ja teadlikult võetud suund: tuua kirik võrdse partnerina kõigi ülejäänud ühiskondlikus elus rolli mängivate institutsioonide kõrvale, ja algas kohe peapiiskopiks valimisest, mil pärast kirikukogu andsin peapiiskop electus’ena tundide viisi intervjuusid, lahkusin usuteaduste instituudist hilisõhtul. Tajusin, et seda tähelepanu kirikule tuleb hoida. Sealt tuli ka Facebooki minek. Mind on üllatanud, et polegi nii raske olla ühiskonnas kirikuga kohal.
Samas tuleb aru anda, et kui midagi välja öelda, peab nahk olema piisavalt paks, sest kriitikat saad igal juhul ning peab olema valmis oma tegevust ja sõnu igal hetkel põhjendama. Seega avalikkuses mõtlematuid käike teha ei tohi.
Küllap on ka neid, kes ei pea sellist kiriku pildil olemist vajalikuks. Ise arvan, et praegu on riigijuhtidega ja ettevõtjatega oluliselt lihtsam suhelda kui viis aastat tagasi. Kirikut võetakse partnerina ja seda loodetavasti ka koguduste puhul kohalikul tasandil.
Samas ei oska öelda, kas pikas perspektiivis on avalik tegevus kirikule kasulik või kahjulik. Nt ristiinimese kompassi järel sain päris palju kriitikat. Eriti ringkondadelt, keda arvasin, et see võiks pigem huvitada ja kes võiksid toetada. Küsida võiks ka, kas avaldatud ristiinimese valimiskompassil ehk erakondade programmide hindamisel ja koalitsioonilepingu analüüsil on olnud mõju selles, et kiriku ja vabariigi valitsuse vahel on kujunenud ehmatavalt head suhted.

Milliseid sündmusi või otsuseid tooksid esile EELK siseselt?
Uue lauluraamatu protsessi väljatöötamise algus jääb sellesse aega. Ega ilma meeskonnata või partneriteta midagi ei tee. Pean väga oluliseks piiskoppide valimist, kuigi eriti Liivimaa suunalt on seda kritiseeritud. Unustatakse ära, isegi kui nimetame piirkonnad piiskopkondadeks, nagu kirikuseadustiku muudatusettepanek on olnud, ei tähenda piiskopkondade loomine piiskoppi koos oma konsistooriumi ja kantseleiga. Täna on piiskopid peapiiskopi käepikenduseks ehk asendatakse peapiiskoppi. Ollakse abipiiskopid.

Kas see tähendab praostkondade kaotamist?
Sellist plaani pole, ent kui kiriku liikmete vähenemine viib selleni, et mõnes praostkonnas pole võimalik valida praosti, siis tekib küsimus, kuidas praostkonda elus hoida. See ei tähenda, et piiskoppidest saavad praostid.
Piiskopid täidavad täna peapiiskopi ülesandeid. Midagi pole teha – peapiiskop on üks. Sageli tuuakse võrdluseks okupatsiooniaeg, et kirik, mida juhtis üks peapiiskop, oli oluliselt suurem. Kui peapiiskop Kuno Pajula lõpetas teenimise, siis kirjutati, et ta tegi ametiajal 40 välisreisi. Mina viibisin eelmisel aastal 80 päeva Eestist väljaspool. Keskmiselt on olnud aastas 20 välisreisi.
Selles kontekstis tekib küsimus, kes täidab peapiiskopi kohustusi, kui pean riigiasutustega või ettevõtjatega läbirääkimisi, osalen konverentsil või löön kaasa sellistes ettevõtmistes, mida nõukogude ajal ei olnud võimalik teha. Kui soovime, et kirikupea oleks aktiivne ühiskondlikus plaanis, siis selle võrra jääb tema töö puudulikuks kiriku suunas.
Praegu on piiskopid väga suur tugi mulle ja tänu neile on kirikujuhid kogudustele lähemal. Piiskopiroll on oluliselt erinev praosti omast. Täna ootame, et kui peapiiskop ei saa tulla, siis tuleksid piiskopid. See võib ju praostidele veidi kurvana tunduda, et nemad on nagu viies ratas vankri all, aga piiskopid aitavad väga palju kirikut juhtida ja kogudustes kohal olla. Mina ei suudaks nii palju.
Peapiiskop Andres Põderi ja Eesti Kirikute Nõukogu poolt käima lükatud Maarjamaa juubeliaasta sattus minu ametisse panemise aega. Suur õnnestumine oli veel reformatsiooniaasta nähtav ja sisuline tähistamine. Emotsionaalselt on tore meenutada õunapuude istutamise kampaaniat, mis lõpuks päädis 500. õunapuu istutamisega Toompeal uude piiskopi aeda, rääkimata õunapuust, mis sai kingitud paavstile.
Oluline on ka, et kristlik haridus on muutunud normaalseks osaks üldharidusest. Olen nii kristlike koolide kui ka usundiõpetuse eest seisja ja pole sugugi rahul, et usundiõpetust nii vähe õpetatakse.

Uue peapiiskopi valinud kirikukogul pidas peapiiskop Põder kõne sõnumiga, et annab järgmisele peapiiskopile edasi Niguliste küsimuse ja usundiõpetusega seotud problemaatika. Niguliste on lahenduse leidnud, nimetasid praegu ka usundiõpetust.
Olen Pärnu praostkonna päevilt olnud sama meelt selles küsimuses peapiiskop Põderiga. Ei mäletanud, et ta nii ütles, ent hea meel, et jätkame selle eest seismist.
Väga rahul olen külaskäikudega vaimulike juurde, millele on ka positiivne tagasiside. Viimati külastasin Leevi Rein­aru, see oli järjekorras 43. vaimuliku külastus. Ka sellesse aastasse mahub 12 külaskäiku. Soovin omada tunnetust, missugune on olukord erinevates kogudustes Eestimaal. Pole kuskilt naasnud tundega, et elu voolab allamäge ja vaimulik pole pühendunud. Vastupidi – olen tulnud tagasi laetult.

Kas siia ritta võib asetada ka naiste ordinatsiooniga jätkamise?
See oli minu isiklik kõhklus kuni selle hetkeni, mil see sai minu peapiiskopiks valimise järel taas kogu kiriku küsimuseks. Nii nagu ütlesin, jätkan naiste ordineerimist. Seega kirikus midagi ei muutunud. Suhtun vaimulikesse võrdselt, ei tekita ka lähtuvalt soost vahesid ettepanekute tegemisel võimalike ametikohtade täitmisel, lähtun pädevusest ja sobivusest. Olen püüdnud toimida nõnda, et keegi ei saaks ette heita, et teen vahet. Pole ka nii, et kuna meie kirik on naiste ordinatsiooni küsimuse kunagi teinud, siis olen sunnitud jätkama, isegi kui ei taha. See oli teoloogiliselt läbi kaalutud usuotsus, et jätkan naiste ordineerimist.

Pakkusin Facebookis lugejatele võimaluse saata intervjuuks küsimusi. Õigeaegselt saabus vaid üks: miks on ikka ametis Harju-Risti koguduse õpetaja Annika Laats, kes toetab samasoolisi? Kas selline pooldamine on lubatud ja piibellik?
Annika Laats avaldas oma seisukohta kooseluseaduse kohta, öeldes, et tema meelest on see vajalik. Olen ka ise ühes oma advendikõnes väljendanud seda, et samasooliste suhted võiksid olla ühiskonnas reguleeritud tingimusel, et meil on abielu ehk naise ja mehe vaheline suhe põhiseaduse tasemel kaitstud. Täna see nii ei ole. Seega reguleerimise üle tuleks arutleda. Tänasel kujul kehtivale kooseluseadusele oleme aga enne selle vastuvõtmist koos teiste Eesti Kirikute Nõukogu liikmetega väljendanud oma mittenõustuvat seisukohta. Siit ka põhjus, miks pidin väljendama Annika Laatsi väljaütlemise järel, et ta ei esindanud kiriku seisukohta.
Miks Annika Laats ei peaks ametis olema? Kui meil on vaimulik, kes ütleb, et homoseksuaalsed inimesed on teretulnud koguduseliikmetena kogudusse, siis võiks küsida, miks ka peapiiskoppi ei tagandata, sest ma jagan seda seisukohta. Kristus on kõigi pärast surnud ja üles tõusnud. Kirikusse tulnud homoseksuaalset inimest ei tohi häbistada või välja visata.
Ent kui avalikult samasoolises partnerlussuhtes elav inimene tuleb sooviga saada ordineeritud vaimulikuks, siis vastus on ei. Ka mitte kõik heteroseksuaalsed inimesed ei saa vaimulikeks, kuna ka nende vaated või eluviisid ei sobitu selle ametiga. Kas laulataksin ja õnnistaksin sellise suhte? Ei. Aga kirikus käia, koguduse tegevuses osaleda loomulikult saab. Küsitavusi moraalsel pinnal või Piibli valgel leiaksime terasel vaatlemisel ka paljude heteroseksuaalsete inimeste elust, ka koguduste mitmete aktiivsete liikmete ja kaastöötajate elust.

Vikerraadio „Kirikuelu“ saates nimetasid, et õigusreformi esialgne nurjumine on kommunikatsioonihäire. Ilmselt oled veebilehest Kirik ja Teoloogia lugenud Raivo Linnase ja Mart Salumäe vastavateemalisi artikleid.
Ei ole lugenud. Kui EELK vaimulik või kirikukogu ilmiksaadik tahab midagi öelda, siis teeb ta seda otse, kirjutab kirikuvalitsusele, mulle või kasutab aruteluks EELK ajalehte Eesti Kirik. Ma ei lähe avalikkuses vaidlema oma ametiõdede ja -vendadega või teiste EELK ametiisikutega. Seepärast ma ka väga harva reageerin Objektiivi, Meie Kiriku ning Kiriku ja Teoloogia artiklitele.

Raivo Linnas juhib oma artiklis tähelepanu, et õigusreform viitab, justkui oleks suund tsentraliseeritusele ja episkopaalsema juhtimisstiili suunas. Kuidas kommenteerid?
Need on oletuslikud väited. Mis puutub episkopaal-sinodaalset kirikukorda, siis on naljakas, et mitmed need vaimulikud, kes räägivad, et sinodaalsus on ära kadumas, on oma kogudustes kõige suuremad „piiskopid“. See on minu tunnetuse küsimus. Kuidas aga argumenteerida tunnetuse pinnalt? Ei tea, millega artikli väited on argumenteeritud, ent tutvun nendega.

Vaimulike ja koguduseliikmetega suheldes võib märgata teatavat rahulolematust õigusreformiga. Väidetakse, et alt üles inimese kaasamist kiriku otsustamisprotsessis jääb vähemaks. Nt vaimulike valimiskord. Kas vastab ka tõele, et vaimulike konverents jääks õpetuslike vaidluste lahendamisest kõrvale?
Ei, muudatus oleks, et vaimulike konverentsi kodukorra muutmiseks ei pea küsima luba vaimulike konverentsilt endalt. See on ühe meie struktuuriüksuse igapäevatöö korraldamine, mille õigus peaks olema kirikukogul kui kiriku kõrgemal sinodaalsel organil. See ei muuda vaimulike konverentsi õigust või kohustust sisuliste teemade arutamisel.
Piiskoplik nõukogu, kuhu kuuluvad kõik praostid, käsitles muudatusettepanekuid aasta jooksul kaks korda ja hääletas lõpuks. Nagu selgub, ei viinud praostid seda infot edasi kogudusteni. See on üks kommunikatsioonihäiretest.
Kirikukogul väideti, et inimesi pole kaasatud. Miks meil on siis esindusdemokraatia? Miks on praostkondade esindajad valitud kirikukogule? Miks saadame materjalid laiali varakult? Selleks, et praostid saaksid vajadusel kokku kutsuda koosolekud, et neid teemasid arutada. Kirikuseadus annab ette, kuidas kirikus küsimusi menetletakse, ja seda on järgitud. Loomulikult mõistan täna, et initsiatiivi nende küsimuste praostkondade tasemel arutamiseks peab ka rohkem üles näitama konsistoorium ise. Püüame ennast parandada.

Oma ametiaja alguses tõid välja, et kirikute üle-eestiline võrgustik on meie tugevus. Kas see tugevus, mõeldes meie rahvastiku vähenemisele maapiirkondades, pole saanud meie nõrkuseks?
Meie nõrkus on see, et pole suutnud reageerida seal, kuhu need inimesed on läinud. Väikeste koguduste liitumise võimalus omaalgatuslikult on praeguses seaduses olemas. Kuid olen korduvalt öelnud, et ülevalt alla selles osas sundi ei tule.
Eks see on keeruline. Hiljuti oli uudis, et isegi selline koht nagu Haapsalu ei leia perearste, mis siis rääkida vaimulikest, keda ootavad väiksemadki kohad. Meil on selles osas veel hästi ja kirik jääb kohale nii kaua, kui inimesed maal elavad.
Muidugi mõtleb kirikuvalitsus, kuidas parandada väikeste koguduste vaimulike toimetulekut olukorras, kui vahel isegi mitut kogudust teenides pole võimalik pooltki miinimumpalgast tasuks leida. Arutleme, kuidas vaimulikke toetada ja mitme koguduse teenimine moodustab ühe vaimuliku töökoha ning palju neid töökohti kokku on. Idee kohaselt peaks olema igal kogudusel oma õpetaja, ent sellega ei tulda majanduslikult toime, see pole jätkusuutlik.

Kes on sinu eeskujud maailma kirikupeade seas?
Mul pole konkreetset isikut, ent näiteks Luterliku Maailmaliidu või muude kohtumiste raames teiste kirikujuhtidega kogemusi vahetades kirjutan head ideed ja mõtted üles. Pigem on see sümbioos – paljudelt on midagi õppida ja on asju, mis meie kontekstis ei toimi.

Eesti Kiriku taasilmumisest möödub märtsis 30 aastat. Millised soovid ja ettepanekud on sul kirikulehele?
Olen püüdnud kogu aeg Eesti Kirikuga ühte rütmi hingata ning olla lehe eestseisja ja -kõneleja. Kirikuleht on nähtus positiivses mõttes, mille säilitamise nimel peame igas mõttes pingutama, ent see ei saa väljenduda lihtsalt eelarve summade muutumises, vaid nõuab töö efektiivsemaks muutmiseks analüüse ja reflektsiooni.
Praegu kirikuvalitsuseni ja minuni Eesti Kiriku igapäevased teemad praktiliselt ei jõua, sest kirikuleht on oma nõukogu ja kolleegiumiga sihtasutus. Sihtasutus oma nõukoguga peab lahendusi leidma. Lahendus pole aga see, et pöördutakse igal aastal pisut suurema rahataotlusega konsistooriumi poole. Nõnda jõuab meieni probleemide jäämäe tipp, mida eemalt lahendada. Ehk peaksime muutma regulaarseks kirikuvalitsusega kohtumised, see puudutab ka teisi allasutusi, ja liitma vaimulike külastamistele ka allasutuste külastused. Tulla ise kohale ja vahetult suhelda, muidu tekib kaugenemine.

Mis teeb meie ülemkarjase tänulikuks?
Põhjust tänulikkuseks on palju. Oluline pole, et õigusreformi teemadel jookseme sarvi risti, või et vaidleme ühiskonnas mingisuguste küsimuste üle, vaid et meie kogudused toimivad, et meil on ühiskonnas vabadus sõna kuulutada. Kui mitmekülgne on meie kiriku sisuline töö! Kogudused on eripalgelised, neid võrrelda ei saa ja kohapeal tehakse väga tänuväärset tööd. Külastades vaimulikke tulen alati tagasi suure rahu ja tänutundega.
Palverännakul olles sain aru, et meil on kirikus kõik asjad päris hästi korras. Kui on midagi, mille pärast hirmsasti palvetada, siis kindlasti töötegijate palgad. Tean, et oluline on ka siin teha konkreetseid reforme. Ainus asi, mis meid piirab, oleme meie ise või materiaalsed võimalused.
Kindlasti olen tänulik, et mul on pere: abikaasa ja tütar, ning ebaõnnestuksin nii praeguses kui ka varasemates ametites, kui mul neid ei oleks. Siia kuulub ka laiem perering: ema, vendade pered, Egle ema ja õe pere, ristitütred. Kõik lähedased. Abikaasaga oleme väga lähedased ja tema toetuseta ei suudaks.
Eraldi tahan tänada kirikuvalitsuse liikmeid, assessoreid, piiskoppe, kantslerit-asekantslerit pühendumise eest oma valdkondade eest vastutuse kandmisel ning konstruktiivsete ja ülesehitavate-toetavate arutelude eest, millega jõuame otsusteni. Väga harva vajame otsustamisel hääletamist, kuna valdavalt leiame konsensuse. Tänan ka konsistooriumi kantselei kaastöölisi hea meeskonnatöö eest!

Sul on äärmiselt tihe töögraafik, kas unele ka ruumi jääb?
On perioode, mil mul on unevõlg, sest pean oma tekste kirjutama öösel, muul ajal pole võimalik. On olnud mõned kiriku teoloogilisi seisukohti väljendavad ingliskeelsed ettekanded, kus olen abi kasutanud. Eesti-siseselt kirjutan kõik ise.
Minu unevajadus pole liiga suur. Piisab ühest päevast nädalas, mil saan end põhjalikult välja magada. Pärast 9–10 tundi und olen järgmised ööd tihti kaheni üleval, sest energiat on nii palju, ehkki pean hommikul üheksaks tööl olema või koolis kell kaheksa tunde andma. Annan toomkoolis teist aastat usuõpetuse tunde 8. ja 9. klassis varahommikul enne konsistooriumi töö algust.

Klassikaraadio saates „Suvila“ ütled, et kuulad kõnede ja jutluste kirjutamise ajal muusikat, mis inspireerib sind. Pärt Uusbergil on laul „Mis on inimene?“, mille sõnad pärinevad Doris Karevalt. Laul oli 2014. aasta laulupeo kavas ja kasutati filmis „Tõde ja õigus“. Teos algab küsimisega: „Mis on inimene? Kas ingli vari? Või igatsushüüd hingeühtsuse poole?“ Kuidas sina vastad?
Mis on inimene? Pigem Jumala vari. Vari pole ehk õige sõna, oleme jumalanäolised ning kristlastena oma usku tunnistades ja elades peegeldame Kristust. Maailmas elades vaadatakse meie peale ja küsitakse, kas selline siis ongi teie Jumal ja ristiusk. Oleme Jumala peegeldus, lähtuvalt sellest peame elama ja käituma, sest minu elu ja tegevuse pinnalt antakse hinnang Jumalale.
Kätlin Liimets

EELK peapiiskop Urmas Viilma
Snd 13.8.1973 Tallinnas.
Ristitud ja konfirmeeritud 1990 Tallinna Jaani kog.
Ordineeritud diakoniks 2.5.1993, õpetajaks 15.9.1998, pühitseti piiskopiks ja seati peapiiskopi ametisse 2.2.2015.
Haridus: Saue kk 1991, UI 1991–1998 (dipl), magistriõpe (religioonipedagoogika) 2006–2018.
Teenistuskäik: Keila diak 1993, Pärnu-Jakobi diak 1993–1998 ja õp 1998–2004, Mihkli h-õp 1999–2004, Tõstamaa h-õp 2001–2004, Vigala h-õp 2003–2004, Lääne-Harju vik-õp 2005–2008, EELK vik-õp 2008–2010, Tallinna toomi õp 2010–2015. Pärnu abipr kt 1999–2003 ja abipr 2003–2005. Kons ass 2005–2008 ja kantsler 2008–2015. Alates maist 2017 Luterliku Maailmaliidu asepresident.
Muud ametid: töötanud üle 20 aasta kooliõpetajana; Tallinna toomkooli asutaja; Halinga vallavolikogu liige 1996–2003, esimees 1999–2002, Saue linnavolikogu aseesimees 2005–2013.
Autasud: EELK Pärnu praostkonna Millenniumi medal 2000, EELK Teeneteristi III järk 2007, aasta vaimulik 2012, EELK Teeneteristi I järk 2015, Saue linna teenetemärk 2015.
Pere: abikaasa Egle, tütar Birgitta-Simi (snd 2005).

Pildigalerii: