Peapiiskopi mõtisklus õpetajate päeval

„Kristus on see, kes on pannud mõned apostleiks ja mõned prohveteiks ja mõned evangelistideks, mõned karjaseiks ja õpetajaiks, et pühi inimesi valmistada abistamistööle Kristuse ihu ülesehitamiseks, kuni meie kõik jõuame usu ja Jumala Poja tundmise ühtsusesse, saades täismeheks Kristuse täisea mõõtu mööda, et me ei oleks enam väetid lapsed, keda pillutab ja kõigutab iga õpetusetuul, et inimliku pettemänguga eksitusse kavaldada, vaid et me tõtt rääkides armastuses kasvaksime kõigiti selle sisse, kes on pea – Kristus.” (Ef 4:11–15)

Apostel Pauluse järgi on õpetajad saanud oma ülesande Jumalalt endalt. Kõrvuti on asetatud apostlid, prohvetid, evangelistid, karjased ja õpetajad. Kõik nad täidavad sama ülesannet, „et pühi inimesi valmistada abistamistööle Kristuse ihu ülesehitamiseks”. Kristuse ihu all peetakse siin silmas Jumala lapsi, kristlaskonda, Kirikut kui Kristuse kogudust, inimesi.

Tallinna Toomkool, kus ma ise õpetan, nagu ka kõik teised kristlikud koolid loodi just sel eesmärgil, et „valmistada pühi inimesi Kristuse ihu ehk kristlaskonna ülesehitamiseks”. Kuid sama ülesannet saavad täita ka kõikide teiste koolide õpetajad, kui nad tajuvad ja usuvad, et Jumal ise on selle ülesande nende kätte usaldanud ja just sellesse kooli seda ülesannet täitma kutsunud. See puudutab nii õpetajaid kui ka kooli teisi töötajaid.

Õpetajatöö juurde käib hoolitsemine nii ihu, hinge kui ka vaimu eest. Täpselt sellise ilusa, samas vastutusrikka ja ülla ülesande nimel me kõik õpetajatena koolis töötamegi – et hoolitseda meie hoole alla usaldatud õpilaste ihu, hinge ja vaimu eest. Teadmised ja kogemused, mida lapsed meie tundidest ammutavad, peavad neid iseseisvaks eluks üles ehitama, nii nagu apostel Paulus tõdeb: „et me ei oleks enam väetid lapsed, keda pillutab ja kõigutab iga õpetusetuul, et inimliku pettemänguga eksitusse kavaldada”.

Me peame näitama teed tõe suunas ja õpetama esitama alati küsimust: „Miks?“. Tõde on see, mis ehitab üles. Tõde tähendab teadmisi, tõde tähendab tarkust, elamisoskust ja ka oskust eristada head kurjast. Kui meie õpilased õpivad eristama head kurjast, tõde valest, igavest ajalikust, on nad varustatud iseseisvaks eluks nii ajas kui igavikus. Kui nad leiavad Tõe, oleme oma ülesande õpetajana täitnud.

Kunagi ei tohi aga unustada, et tõde ilma armastuseta on puudulik, sest juhib tupikusse. Kasvatus, õpetus ja teadmiste jagamine ilma armastuseta jääb poolikuks ja võib teha kasu asemel hoopis kahju. Seepärast tuleb õpetajatöös tõde ja teadmisi jagades panustada enim armastusele. Kel armastust jagub, ongi hea õpetaja. Kõik tema õpilased ongi head õpilased, kes saavad armastuse kaudu tõde tundma õppides hea hariduse. Apostel Paulus annab meile siinjuures juhise: „et me tõtt rääkides armastuses kasvaksime kõigiti selle sisse, kes on pea – Kristus.“

Urmas Viilma

peapiiskop ja Tallinna Toomkooli õpetaja