Peep Audova hindab vaimu vilju

Tõde teeb vabaks, aga ei ole alati mugav – nii arvab hiljuti 80aastaseks saanud emeriitõpetaja Peep Audova, kelle füüsist on aeg küll kimbutamas, ent kelle vaim on jätkuvalt imetlusväärselt särav.

Me kohtume Valga hooldekodu külastustoas, kuhu eakas vaimulik põetaja toel jõuab. Kui ratastoolis istuvas vanas mehes on esiti raske ära tunda kunagist toeka olemisega vaimulikku, siis juba esimeste lausete vahetamise järel tunnen kergendust – aeg ei ole röövinud meie kiriku arvamusliidrite hulka kuuluva isiksuse vaimsust.
Valga linnas kirikuõpetajast isa ja kooliõpetajast ema perre sündinud ning siia piirilinna ka hiljem oma kodu rajanud Peep Audova tunnistab, et vaimuliku ametisse pani teda aeg ise. „Ma tõesti ei oleks seda valinud ja möönan tänagi, et minus puudusid vajalikud eeldused – ma ei ole rahvamees,“ tunnistab Audova ning on nõus, et suuresti just okupatsioonivõimu survel ta kohe pärast Valgas keskkooli lõpetamist usuteadust kirikukooli ka õppima läks. Kui riigivõim olnuks teine, vast oleks siis hea õppeedukusega ärgas noormees hoopis Tartu ülikooli ajalugu tudeerima asunud. Et see plaan olnuks aga mõeldamatu, selle tegi abituriendile diskreetselt selgeks kooli direktor ise – selliste vaadetega noorsandile polevat need uksed avatud.
„Olen tänulik, et sattusin kokku vabamõtlejatega,“ muheleb vanahärra, nimetades õpingukaaslastest Toomas Pauli, Vello Salumit ja Jaan Kiivit nooremat. Ühiselt kuuluti vanameister Uku Masingu jüngerkonda. „See, kes ma olen, olen suuresti tänu Masingule. Vaadake, Masing asus mind harima minu tasemest,“ toonitab Audova ning räägib, et Uku Masing andis noormehele raamatuid, mille sisu hiljem süstemaatiliselt arutati. „Need kohtumised mind kujundasid. Ta lasi mul loetust rääkida ning juba tema ilmest mõistsin, kui lähedale ma tõele olen,“ räägib Audova ja mäletab Uku Masingu mõrkjat naeratust, mille sisuks oli kriitika – loetut pole mõistetud. Et tõde teeb vabaks, kuigi ei pruugi olla meeldiv, see mõte sai Audovale just siis omaseks.

Peep Audova 2. septembril oma 80. sünnipäeval koos abikaasa Helega. Tiit Kuusemaa

Ka kirikus vaimulikuleiva teenimiseks koha saamine oli esiti problemaatiline. 20aastasena Võrumaal Missos jutlustajana kirikutööle jõudes asus 1966. aastal ordineeritud Audova algul Saaremaal Kuressaare kogudust teenima, aga õige pea pidi toonase liidumaa piiri taha Petserisse kolima. Petseri – Eesti Vabariigi aastatel Nõmme kõrval kõige kiiremini kasvanud Eesti linn – aastaid meenutab Peep Audova kui elu huvitavamaid. „Sealsed eestlased hoidsid rahvuslikku meelsust. Kogudus oli eestluse kants.“
Alates 1977. aastast oli Peep Audova aga perega tagasi Valgas, mille Peetri-Luke kogudust ta kuni 2006. aastani teenis. Oma panuse andis aga ka üldkiriklikku ellu, olles usuteaduse instituudi kauaaegne õppejõud, kirikuvalitsuse liige ja Valga praosti kohusetäitja (praostiametisse ta nui neljaks ennast valida ei lasknud). Lisaks kogudusele ja kirikule on Peep Audoval teeneid ka kogukonna ees. Muinsuskaitse liikumise liidrina ja aktiivselt kodulinna elust osa võtmise eest pälvis ta ka Valga aukodaniku tiitli.
Lahkumiseks kätt andes tunnen, et olen rikkam. Olen saanud killukese vabast vaimust, mille kandja õp Peep Audova kindlasti on. Jätkuvalt. Palju aastaid talle!
Liina Raudvassar