26.–28. maini käis Peterburi eesti kogudusel külas Tartu praost assessor Joel Luhamets, kes teenis ka pühapäevasel jumalateenistusel.

Et algab suvi, oli osavõtt jumalateenistusest tavapärasest umbes poole võrra rahvavaesem – Peterburi Ingeri kiriku abihoone keldrisaalis kuulas jumalasõna veerandsada inimest.

Assessor Luhametsa sõnul igatseb kogudus, kes omavahel küll muidu vene keeles suhtleb, siiski eestikeelset jumalasõna kuulata. «Peterburis elab alaliselt ligikaudu 2000 eestlast, kelle jaoks kirikuelu oleks üks võimalik rahvuskuuluvuse pidepunkt,» võtab Luhamets kokku koguduseliikmete jutu. «Igatsus kindla ja siduva Eesti keskuse järele on väga suur.»

Peterburi Jaani kiriku omandisuhted on keerulised: juba kümme aastat on eesti kogudus püüdnud hoonet Sankt-Peterburgi linnalt kätte saada ja ehkki mõningaid püüdlusi on krooninud ka (näiline) edu, pole hoonel praegu õiget peremeest. Viimane katse hoonet Eestile võita oli kaks aastat tagasi: 2004. aasta 25. oktoobril kirjutasid kultuuriminister, EELK peapiiskop, Eesti Kontserdi direktor ning Peterburi Jaani koguduse juhatuse esinaine alla heade kavatsuste protokollile, mis pidanuks kindlustama kiriku kui eesti kultuurikeskuse taastamise-rajamise Peterburis. Toona lubati plaanide teostumist kahe aasta pärast.

Praegu on olukord nii Eesti kui ka Peterburi suunalt vaadatuna üsna komplitseeritud: välismaa kirikul, antud juhul EELK-l on võimatu Jaani kogudusele kuuluvat kirikuhoonet ja kunagi kiriku omandisse kuulunud elumaju tagasi taotleda. Et aga kogudus kuulub formaalselt Ingeri kiriku koosseisu, siis enne igasuguste taotluste tegemist tuleks teha ka Ingeri kirikuga selge leping, kus sätestatakse, mis saaks juhul, kui hooned Eesti kogudusele tõepoolest tagastatakse.

«Venemaa seaduste kohaselt saab koguduse juhatuse esimees olla ainult vaimulik. Hetkel aga Peterburi eesti kogudusele oma hingekarjast kinnitatud pole, teenimas käivad Eesti vaimulikud,» selgitab Luhamets. Vaimuliku teenimise mõttekust tuleks tema arvates praeguses olukorras samuti kaaluda, sest Peterburis tegutseb kümmekond luteri kogudust, jumalateenistusi peetakse vene, soome ja saksa keeles.

Ingeri ja Soome kirikud on oma hooned tagasi saanud ja need väga hästi korda teinud.

Eestlaste usuelu hoidmisega saab siin samavõrra tähtsaks rahvustunde küsimus: kas ja kuidas peab Eesti riik oluliseks võõrsil elavaid rahvuskaaslasi toetada.

Joel Luhamets selgitab: «Praegusel hetkel võin kindlalt väita, et meie kirikul ei ole jõudu Peterburi koguduse vaimulikuks teenimiseks ega Jaani kiriku hoone ja kunagi kogudusele kuulunud kinnisvara tagasi nõudmiseks. See eeldaks koguduseõpetaja läkitamist kohapeale, tema (ja tema perekonna) ülalpidamist ning tõhusat võitlust bürokraatia masinavärgiga ning riikidevahelist asjaajamist. Vaimulikult oodataks seega väga suurt administratiivset tööd.»

Assessor Luhamets on teinud kalkulatsiooni: «Ligikaudu 50 000 krooni kuus kuluks selleks, et tagada  kirikuõpetajale vajalik sissetulek, elamine ja töövahendid. See käib meil üle jõu!» Lootus oleks muidugi Eesti Vabariigil, kes Luhametsa sõnul peaks olema huvitatud kodumaast eemal elavate rahvuskaaslaste kogukondade eluolust. Neid probleeme tutvustas Joel Luhamets eilsel Vabariigi Valitsuse ja EELK ümarlaual.

Praegu aga laguneb Neevalinnas Dekabristide tänavas mahajäetud büroohoone, kunagine Jaani kirik. Ja pikisilmi ootab vaimuliku visiiti kogudus, kes naudib iga eesti keeles kuuldud sõna. Eelkõige jumalasõna. 

Lea Jürgenstein