Petseri kogudus sai kalmistu korrastamiseks toetuse

Riik on eraldanud oma eelarvest 5000 eurot Vabadussõjas ja II maailmasõjas hukkunud kaasmaalaste haudade hoolduseks kontrolljoone taga asuva Petseri kalmistul. Lepingu täitmise eest vastutab Petseri koguduse hooldajaõpetaja Andres Mäevere.

Eelmine aasta oli Petseri luterlikul kogudusel keeruline, sest küsimuse all oli 1926. aastal eestlaste ehitatud Petseri Peetri kiriku omandiõigus. Venemaa seaduste kohaselt sai kirikut tagasi taotleda vaid juhul, kui kuulutakse Venemaal registreeritud kiriklikku organisatsiooni.

Kuna Petseri kogudus kuulus ja kuulub jätkuvalt EELK koosseisu, siis aasta lõpus leiti lahendus n-ö topeltkodakondsuse näol ehk Petseri kogudus võeti vastu 170 kogudusest koosnevasse Venemaa Euroopa-osa Evangeelse Luterliku Kiriku (ELKRAS) koosseisu. Kohtumine Moskvas resideeriva peapiiskopi Dietrich Braueriga ja Loode praostkonna praosti Michael Schwarzkopfiga on planeeritud 24. maile. Kas see toimub, sõltub kroonviirusekriisi kulgemisest.

Oluline toetus

Aastaid on kõneldud ka Petseri luterliku koguduse surnuaia hooldamisega seotud problemaatikast. Sellele on tähelepanu juhtinud nii koguduse hooldajaõpetaja Andres Mäevere kui ka näiteks Peterburi peakonsulaadi Pihkva talituse direktor ja konsul Triin Parts Eesti Kirikule antud intervjuus (EK nr 40 28.06.2019), Vikerraadios saates „Uudis+“ (24.07.2019) ja hiljutises meili teel toimunud usutluses. On suur rõõm, et Eesti riik on aprilli alguses eraldanud Eesti sõjamuuseumi kaudu Petseri kogudusele sihtotstarbelise toetuse Vabadussõjas ja II maailmasõjas hukkunud kaasmaalaste haudade hoolduseks.

„Oleme leidnud kohusetundliku inimese, kes teeb korrastustöid järgmise poole aasta jooksul. Koos maksudega kulub palgaks 2000 eurot. 2000 eurot on ette nähtud ristide ja muu sellise taastamiseks. Esimeses järjekorras tahame sõjameeste haudade ristid puhastada, värvida ja paigaldada uued messingplaadid. Tänu sellele toetusele saab kogu eestlaste surnuaiale uue ja värskema ilme anda,“ jagas Andres Mäevere planeeritavat. Lisaks soovitakse koostada brošüür Petseri kalmistu eestlastega seotud ajaloost, mille materjali kogumisega on juba algust tehtud.

11 Eesti sõduri hauad

Kui palju Eesti sõdureid Petseri kalmistule on maetud? Triin Partsi andmeil on teateid 11-st Eesti sõduri kalmust, millest tähistatuna alles kaheksa. Surnuaia 1957. aasta plaanile on märgitud 11 hauapaika. „Kolme kalmud on tänini säilinud nimeliste hauatähistega ja nende asukoht on teada,“ ütles Parts, lisades, et 2019. aasta suvel tehtud fotol on näha kolmest nimeliselt teadaolevast vabadus­­sõdalase hauatähisest kahte.

Tänu ajaloolase Jaak Pihlaku andmetele teame, et tegu on Viru maakonnast Illukalt pärit Albert Birki (29) ja Vaolt pärit August Hetikowi (28) haudadega, keslangesid võitluses enamlaste vastu 25. aprillil 1919. aastal Petseri ümbruses ja maeti 28. aprillil 1919.

1957. aasta plaani järgi on kalmistule maetud veel kuus Eesti sõdurit. Nende kalmude asukoht on teada, viis hauda on tähistatud raudristidega, ent nimetähiseid kahjuks enam pole. Kuues on üle maetud. „Ja kui kaarti uskuda, siis oli kalmistul lisaks kaks üksikut Eesti sõduri kalmu, mis tänaseks pole säilinud, sest on üle maetud,“ annab konsul Parts ülevaate.

Eestlaste haudu maetakse üle

Petseri luterliku surnuaia ajaloost on konsul Partsi sõnul teada, et see pühitseti 19. septembril 1910 ja algselt oli tegu kalmistuga, kus enamuses eestlastest luterlaste kalmud. II maailmasõja ajal 1942–1944 maeti surnuaia tagumisse ossa vabale pinnale veel umbes 1200 Saksa sõjaväelast, need on praeguseks kõik üle maetud. Selle kohta pole kalmistul ka mingit viidet või tahvlit ja paljud petserlased ei tea, et nende lähedased on maetud Saksa sõdurite haudadele.

Luteri surnuaeda ümbritses puidust piire ja ees olid raudväravad. Praeguseks on peaväravast alles vaid massiivsed kivist väravapostid. Kalmistu ise on viimastel aastakümnetel laienenud ja ajaloolisel luteri surnuaia osal on eestlaste haudu (hinnanguliselt) pooleks venelaste haudadega. Kalmistu vanem osa on rohkem üle maetud, nii et näiteks algses kümne hauaplatsiga reas võib olla säilinud vaid üks/kaks eesti hauatähisega hauda. Kohati on säilinud kalme rohkem.

Eestlaste hauaplatsid on reeglina suured ja sageli puudub neil betoonrant või metallist piire, mis on vene komme omi hauaplatse teistest eraldada. Sestap on kohalikud pidanud selliseid kunstliku piirdeta looduslikke hauaplatse/kalmukünkaid omaniketa haudadeks, kuhu võib juurde matta, eriti kui platsil on tühja ruumi. 

Selliseid „vene lisandusega“ algseid eesti hauaplatse on päris palju. Positiivne on ehk vaid see, et sageli on kusagile nurka, uue metallaia taha alles jäänud ka algne Eesti hauatähis. Seda pole minema visatud.

„Petseri surnuaia seisukord on väga eripalgeline, ent õnneks on säilinud sedavõrd palju, et ta siiski eristub oma ilmelt kohalikest vene kalmistutest. Kuna tegu on metsase alaga, siis tuleb igal aastal võidelda üha uute puuvõrsete ja võsudega. Kui seda mitte teha, võsastub ala kiiresti. Hauad, mida ei hooldata ja kuhu pole jõudnud ka talgulised, ongi üsna metsistunud. Needki plaanime puhastada,“ jagas Parts.

Teine säilinud surnuaed

Lisaks Petseri luterliku koguduse jõupingutustele kalmistut korrastada on sel aastal plaanis teinegi projekt. SA Seto Instituut taotles rahvuskaaslaste programmi arhiiviprojekti kaudu toetuse Petseri luteri surnuaia inventeerimiseks ja andmebaasi avalikkusele kättesaadavaks tegemiseks. Tänu sellele toetusele pildistatakse ja dokumenteeritakse loodetavasti veel sel aastal Petseri luteri surnuaia kalmud. 

Hetkel on teadupärast piirid kinni ja Pihkva kuberneri otsusega on kalmistutel käimine keelatud. Kui need piirangud kaovad ja saab uurimistöö teha, siis on võimalik ka täpsemalt öelda, kui palju eesti hauaplatse ja kalmusid on alles.

Praeguses Pihkva oblastis on luteri surnuaedasid olnud kümneid, enamik on neist hävinud või hävimas. Petseri rajoonis on veel alles Laura ehk vene keeles Lavrõ luterlik surnuaed. Konsul Parts soovitab seda külastada kõigil, kes huvituvad kalmistukultuurist. Seal on säilinud väga huvitavaid hauamonumente, näiteks perekond Sarride hauaplatsil, kes tulid Laurasse Mulgimaalt.

Laura surnuaia korrastamise eestvedajad on Artur ja Zoja Kuznetsov Tartust. Nad on koostanud hauatähiste alusel nimistu sinna maetutest. Paljud selles nimekirjas olevad nimed on läti päritolu, aga on ka kindlalt eesti perekonnanimesid. Triin Parts on isiklikult selles surnuaias kokku lugenud vähemalt 15 erinevat eesti perekonnanime, kalmusid on loomulikult rohkem. 

Laura surnuaeda külastades peab arvestama, et peale Vene viisa on vaja ka piiritsoonis viibimise luba, mida väljastab kohalik omavalitsus, või uue võimalusena tuleb piiril migratsioonikaardile märkida sihtkohana ka Lavrõ.

Kasutades võimalust kutsub konsul võtma temaga (triin.parts@mfa.ee) või Artur ja Zoja Kuznetsoviga (Kuznetsova6a@gmail.com) ühendust neil, kel huvi nende kalmistute ning teiste Pihkva oblasti luterlaste ja setode kalmistute korrastamises kaasa lüüa. Iga kätepaar ja töötund on teretulnud!

Kätlin Liimets

Pildigalerii: