Pidurdamatu Looja

Lehe ilmumise päevaks on Tartu Ülikooli aulas teist päeva oma iga-aastast konverentsi pidamas üle saja EELK vaimuliku. Pealkirja „Looja ja loodu” alla koondatud ettekannete, paneelarutelu ja loomulikult jumalateenistuste osaduse ning vabade vestluste kaudu saavad nad süübida teoloogilise arutelu vajalikkuse mõtestamisesse ning arutleda koostöö võimalikkuse üle ilmikutega. Sest me kirikuna peame oma Jumalat selgelt mõistma ning üheskoos püüdma hästi täita meile usaldatud evangeeliumi kuulutamise ülesannet.

Vaimuliku ameti puhul saame rääkida väga eripalgelistest rollidest, mida eeldatakse, et üks vaimulik täidab. Vaimulike ettevalmistuses on suur rõhk teoloogial just seetõttu, et meil oleks ühised arusaamised Jumalast ja tema armutegudest, mis meile on osaks saanud.

Samas kogudusetöös on väga palju muud, millega peavad vaimulikud tegelema ühe inimhulga juhina, alates kõige ära majandamisest ja lõpetades püüdega kaasata liikmeid ning kutsuda uusi inimesi kogudusega liituma.

Rollide ampluaa on lai ja ei olegi võimalik, et üks vaimulik kõike suurepäraselt suudaks ära teha, seega tuleb mängu selle juures kõik juhtimise ja delegeerimisega seonduv ning ka lihtsad isikuomadused. Sageli on lihtsam paljud asjad ise ära teha, sest kellegi palumine ja kaasamine võib sama palju aega ja energiat võtta kui asjade tegemine. Ja ega siis polegi imestada, et vaimulikel teoloogia jaoks aega napib.

Rääkimata tänapäeva infovoogude suunamisest, et õiged inimesed vajalikke asju teaksid. Nii võib välja kujuneda olukord, kus vaimulikust saab koguduseelu pärssiv ja pidurdav tegelane selle eestvedamise ja inimeste innustamise asemel. Sest kui ikkagi panna rõhk teoloogiliselt sisuka jutluse ettevalmistamisele, siis võib takerduda infovoog. Aga kui kiriku uksel ei ole infot, et teenistus toimub, kuidas peaksid inimesed teadma, millal seda head jutlust on võimalik kuulda?

Usun, et enamik vaimulikke suudaks oma tegemistes kokku lugeda tegelikult rohkem ameteid kui hunt Kriimsilma üheksa ametit. Ja eks tasakaal nende ametite ja rollide vahel on erinev, kuid sisulise teoloogiaga tegelemise aeg on kindlasti osakene kõige muu kõrval, ja sellest sõltub kogu meie kiriku suutlikkus kuulutada armu meie maale ja rahvale. Sest väsinud ja üle töötanud vaimulikul, kui ta isegi läbipõlemiseni ei jõua, vaevalt jagub särtsu ja sära, et innustada inimesi Jumalat usaldama.

Kui preester Vello Salo on öelnud, et kiirustamine on saatana rütm, siis eks ka vaimu väsimine on midagi sarnast. Selleks aga, et vaimuliku vaim saaks virge püsida, on tal tarvis aega. Sest vaimulik peab saama harida end järjepidevalt, mõistmaks paremini Piibli õpetust, ja vajab aega, et evangeeliumiõpetuse peegeldumist tänapäeva ühiskonnas mõtestada, see ongi ju teoloogia.

Ühiskond ja inimeste arusaamised on pidevas muutumises ja kui vaimulik ei suuda inimese küsimustele teoloogiliselt adekvaatseid vastuseid anda, on olukord kurvastav.

Kui vaimulik on pidurdav filter infovoos, siis see ei ole hea, kuid kui vaimulikust saab pidur evangeeliumi kuulutamisel kogudusele puudulike teoloogiliste arusaamade tõttu, on asi päris hull.

Tegelikkuses aga peame olema väga tänulikud Jumalale selle eest, et tema on nõnda palju töötegijaid oma viinamäele Maarjamaal kutsunud. Seejuures peame aga siiski püüdlema kogudustes sinnapoole, et vaimulik ei peaks kiriku uksehingi õlitama või katuseparanduse projekti juhtima. Ehk just see aitaks sisuliselt meil evangeeliumit kuulutada meie maale ja rahvale? On see ju siiski kiriku peamine ülesanne!

Ja me ei tohi peljata uut, sest kui me seda pelgame, lükkame kõrvale Jumala, kes on tulnud kõike, ka meid uueks looma. Tõeliselt uueks saab aga kõik siis, kui meie omaenese rumaluses ei pidurda Jumala tahtmise tõeks saamist oma koguduses, kirikus või maal. Vahel on meil keeruline just sellega leppida, et Jumal loob uut, kui meie tahaks teha nii nagu tavaliselt.

Mikk Leedjärv

vaimulike konverentsi juhatuse liige