Pierre Abélard ja Héloïse – XII sajandi lugu armust ja armutusest

Tänavu nägi raamatusarjas „Bibliotheca Mediaevalis“ trükivalgust üks ajatumaid kirjavahetusi, millest koorub lugejale Pierre Abélardi (1079–1142) ja Héloïse’i (u 1092–1164) traagilise armastuse ja elulugu, pealkirjaga „Isiklikud kirjad“.

Selleks, et meie saaksime oma emakeeles lugeda XII sajandi Prantsusmaal juhtunud sündmuste killukesi, millesse on kätketud kaks inimsaatust, on Kaarina Rein teinud põhjaliku töö kirjavahetusele konteksti loomisel ja seotud asjaoludega ülevaate andmisel, mille krooniks on kirjade suurepärane tõlge ladina keelest eesti keelde.
Teosesse on valitud viis kõige olulisemat isiklikku kirja, millest esimene on pealkirjastatud „Abélardi lohutuskiri oma sõbrale“. See on kirjadest kõige pikem ja selles kirjeldab Abélard nii talle endale kui Héloïse’ile osakssaanud traagilisi sündmusi.
Järgnevad neli kirja on kaks Héloïse’ilt ja kaks Abélardilt, millest selgub veel mõningaid üksikasju nende omavaheliste suhete ja ühiskonna neisse suhtumise kohta.
See kuulus armastuslugu on taustaks armututele sündmustele, mis päädisid ühest küljest uudse väitlusviisi tekkimisega ja teisalt naiskloostri asutamisega. Mõlemad sündmused kahtlemata kasulikud ühiskonnale. Mõtlema paneb aga armastajate toodud isiklik ohver: Abélard pidi ohverdama oma meheau, ja erinevalt Origenesest (u 185–254, varakristlik teoloog, piibliõpetlane ja askeet), kes tegi seda ise, oma vabast tahtest, pandi selline tegu Abélardi puhul toime kättemaksuks. Sellest said alguse kõik järgnevad sündmused: Héloïse’i lõplik kloostrisse astumine ja Abélardi töö hariduse valdkonnas.
Saatuse keerdkäigud on ettenägematud: armuloo alguses ei puudunud palju, et tegu olnuks kõige harilikuma kahe inimese kirelooga. Abélard tunnistab kahes kirjas, et oma iha sunnil oli tal algselt lihtsalt kavatsus Héloïse võrgutada, kuid seda võrku seades jäi sinna ka ise kinni. Héloïse oli arukas ja tark tütarlaps, kes lisaks oma loomulikule andekusele nii pühakirja seletamisel kui maailma asjadest mõtlemisel oli teadaolevalt esimese Lääne-Euroopa naisena saanud võimaluse õppida vabade kunstide n-ö õppekaval. Küll kõrgest soost, kuid ilma varanduse ja päranduseta Héloïse’i kombekohane saatus toonases Prantsuse ühiskonnas olnuks abielluda, soovitavalt mõne varaka aadlikuga, et oleks tagatud seisusekohane eluviis. Kuid armastus arvas teisiti. Koduõpetajaks palgatud Pierre Abélard võitis ta südame ja nende umbes poolteist aastat kestnud suhtest sündis poeg Astralabe.
Héloïse’i onu ja eestkostja Fulbert, avastanud nende skandaalse suhte, muutus võtmeisikuks kogu järgneva sündmuste käigu määramisel. Tema esimene mõte oli kindlasti kaitsta Héloïse’i, kuid nagu elus sageli juhtub, võib inimese parimastki kavatsusest alguse saada hoopis selline sündmuste jada, mida jumalikku plaani ehk ei olnud kätketud. Siin tekib küsimus, kas jumalik ettemääratus kasutas Fulberti ära järgnevate saatuseradade käivitamisel või oli see käik lihtsalt Eedeni aia sündmuste kordus, kus inimese rumalus (loe: ettevaatlikkus) Jumala parimad plaanid ära rikkus.
Inimlikust plaanist vaadates tuleb tõdeda, et Abélardi ohver ei olnud ettekavatsetud, Héloïse aga tegi oma valikud enda vabast tahtest, milles siiski nii palju oli kohustavat paratamatust, et seda tehes ta järgis oma armastatu tungivat soovi.
Mariina Viia