Piibel annab rahvale suuna

Septembri teisel laupäeval oli Valga praostkonnas piiblipäev. Kontsertjumalateenistusele Rannu kirikus järgnesid ettekanded sealses rahvamajas.

Alati on hea kuulata pühakirja selgitust, aga ka selle mahuka raamatu tõlkimisega seonduvat. Kahtlemata on ikka oluline selle nimel kokku tulla. Nii oli piiblipäevale tulnud Rannu eestpalvekogudus Jõhvist. Rannu rahvamaja saal sai rahvast üsna täis, kohaletulnuid tervitas Eesti Piibliseltsi peasekretär Jaan Bärenson kui „armast Piibli kogudust“. 

Üks jumalarahvas

Rahvamajja oli piibliselts üles pannud näituse „Hetki hõimurahvastega“, mis hästi iseloomustab pühakirja tõlkimist. Eestikeelsel Piiblil on varsti vanust 300 aastat, kuid mitte iga soome-ugri keelkonda kuuluv rahvas ei saa emakeeles jumalasõna lugeda. Eestlaste jaoks on Piibel igapäevaelu osa, rõhutas Bärenson. Seepärast leidis ka taastatud Eesti Piibliselts, et peab aitama jumalasõnal levida. Bärenson kinnitas, et ainult sellel rahval, kel on omakeelne pühakiri, on tulevikku. Näitus näitab, kuivõrd on selts innustunud seda tööd tegema.   

Juba 1812 loodi Peterburis piibliselts eesmärgiga Piiblit tõlkida, aga see on olnud ja on keeruline. Ta meenutas, et kui Permi Stefan tõlketööga tegeles, sõnanud too, et suure ala haldamiseks on tsaarivõimust vähe, selleks on vaja ka pühasõna. (Permi Stefan on 14. sajandil elanud komi misjonär ja tõlkija. – R. P.) Siiski on olnud Venemaal keeruline Piiblit tõlkida, tõdes ettekandja.

Lähemast ajast on välja tuua Eesti kaudu sugulasrahvasteni jõudnud lastele mõeldud „Piiblilood“, mis on muutnud nende vanemate elu. Täispiibli said 2013. aastal udmurdid, viiendana said pühakirja saamid. „Kui sa näed, kuidas üks rahvas võtab vastu omakeelse Piibli, ei unusta sa seda kunagi,“ jagas Bärenson mälestust, kui udmurdist vanaema pühakirjale suud andis.

Olles küll üks jumalarahvas ja kuuludes ühte keelkonda, on keelelised erinevused sedavõrd suured, et tõlkida on keeruline. Seda tendentsi on süvendanud kirillitsa kasutamine, aga tagasipöördumine ladina tähestiku juurde võiks tähendada mõne väikekeele surma. Meie kõigi võimalus on palvetada pühakirja tõlkimise eest mordva keelde, seda eriliselt seetõttu, et töögrupis aitab kaasa Liliann Keskinen.

Kandva sõna jõust ehk Kalju unistusest

Piiblipäeva jumalateenistusel tunnustas Jõhvi koguduse õpetaja Peeter Kaldur väikest Rannu kogudust: see on suurem, kui statistika näitab. Teenistusel sulandus Jõhvi koguduse koor kohaliku kooriga ja kaunis muusika läks südamest südamesse. Tundus tõesti, et kõigis elab Jumala Vaim, nagu külalisõpetaja soovis.

Väikese ülevaate Rannu ajaloost rõhuasetusega vaimuelule andis praost Mart Jaanson, lisades, et koguduseliikmed hoolivad väga oma kirikust. Seda võis iga kirikuline ka oma silmaga näha. Ei tulegi ette, et oleksin varem kuskil kirikus näinud klaasist põrandaosa. 

Kõneks võeti ka koguduse varasem õpetaja Kalju Kukk (1943–2018), kes muudkui kirjutas ja kirjutas, ikka abipalveid. Teadaolevalt käis ta ametiisikuna otsesõnu ka raha küsimas, et kirikut remontida. Võib öelda, et ta suutis müürist läbi minna, tõdeti piiblipäeval. Kalju Kukk ei loobunud unistusest ja nüüd on see täitunud.

Jumala veskid võivad küll aeglaselt jahvatada, aga kogudus on saanud oma õpetaja ja sealsed inimesed hindavad oma kirikut.

25. septembril algab koguduses leerikool.

Rita Puidet