Piibli käsikirjadest ligimesliku empaatiani

Hiljuti arutasime ühes seminaris üliõpilastega Eugene Ulrichi 2004. aastast pärit kirjutist „Meie teravam fookus Piiblil ja teoloogial tänu Surnumere käsikirjadele“ („Our Sharper Focus on the Bible and Theology Thanks to the Dead Sea Scrolls“, ilmunud ajakirja Catholic Biblical Quaterly 66. aastakäigus). Katoliikliku Notre Dame’i ülikooli (Washington) emeriitprofessor Ulrich kuulub teenekaimate ja tuntuimate Surnumere käsikirjade uurijate ja piibliteadlaste hulka maailmas.

Oma artiklis sõnastab Ulrich nii roomakatoliku kiriku kui laiemalt kristlike teoloogiate jaoks väljakutse, mille intensiivne uurimistöö Surnumere käsikirjade alal on kaudselt põhjustanud. Käsikirjade seas leiduvad muu hulgas teatavasti ka vanimad Vana Testamendi käsikirjad. Hindamatu väärtusega käsikirjad teevad meie elu ka üksjagu keerulisemaks, sest piibliraamatute tekst neis käsikirjades ei kattu üks ühele ei omavahel ega selle Vana Testamendi tekstiga, mida oleme harjunud oma eesti tõlgetes lugema. Viimaste aluseks on üks kindel keskaegne heebrea käsikiri, mis on tuhat aastat noorem kui Surnumere käsikirjad. 

Need vanad rullraamatud kinnitavad tegelikult ammu tuntud, ent läänekirikutes unustatud tõsiasja. Piibli käsikirjad ja versioonid on olnud alati erinevad, läbi aegade on eri kirikud kasutanud erinevaid kaanoneid. Piisab sellest, kui lehitseme venekeelseid piibleid ja märkame, et õigeusu kirikutes kasutatakse reeglina heebrea Vana Testamendi asemel hoopis kahe tuhande aasta vanust tõlget kreeka keelde – Septuagintat. Aga roomakatoliiklastelgi on ju oma ladina Vulgata tõlge, mille raamatute valikki ei kattu üks ühele sellega, millega oleme luterlikus kirikus harjunud. Rääkimata siis veel gruusia või armeenia, etioopia või kopti piiblitest.

Eugene Ulrichi moodi peame nüüd tegelema seega tagajärgedega teoloogia jaoks. Kui isegi arusaam Piibli kaanonist on läbi aegade ja kirikust kirikusse muutunud, rääkimata käsikirjade erinevast tekstikujust, siis polegi olnud ühte absoluutset algteksti. Aga siis on ju muutunud ka inimlik arusaam jumalikust ilmutusest. 

Ulrich otsib abi muu hulgas James ja Evelyn Whiteheadi raamatust „Vaimuliku ameti meetodist“ („Method in Ministry“). Sellest leiab ta meetodi ja mudeli, kuidas kirik peaks langetama otsuseid olukorras, kus muutuv aeg ja muutuv ühiskond esitab aina uusi küsimusi. Whiteheadid räägivad kolmest häälest, mille abil on inimkond Jumala häält kuulnud: traditsioonist (k.a Piiblist), kultuurist ja isiklikust kogemusest. Neid kolme häält tuleb kuulata, neid omavahel dialoogis hoida ja kaalumise järel teha otsus. 

Kokku võttes: käsikirjade ja piiblitekstide versioonide paljususe juurest on väga lihtne jõuda selleni, et inimesi on Jumala ilmutus kõnetanud läbi aegade muutuvalt ja erinevalt. Sealjuures ei tähenda see loomulikult mingit anarhiat, sest kui kuulatakse kolme häält – Piiblit, kultuuri ning enda kogemust – korraga ja lastakse neil omavahel asjad selgeks rääkida, siis ei teki ohtu, et üks teiste üle võimu võtaks.

Sellest järeldub esiteks, et Piibli tekst vastab üliharva mõnele meie kaasaegsele küsimusele otse. Piibli teksti tõlgendamise võimalusi on kõikide uute küsimuste puhul alati mitu. Võimalusi rohkendab veel käsikirjade ja versioonide paljusus. Kui oleme aru saanud, et tõlgendusvõimalusi on mitu, otsime, teiseks, vastust kultuurist. 

Ühelt poolt saame aru, et ka kultuur on ajas ja ruumis muutuv nähtus. Samas seab üks kindel kultuuriruum, kus parajasti asume, meie tõlgendustele ja otsustele alati teatavad raamid. Läbi aegade on ju Piibli tõlgendamise viis olenenud kindlast kultuurilisest raamistusest, milles seda tehakse. Seega peame usaldama lisaks enda elukogemust. 

See aga annab, kolmandaks, aimu sellest, et kõiksuguste muutumiste taga on alati inimene kui selline oma sarnaste elumuredega ning et kõige muutumise sees seisab meie kõrval ligimene, kes esitab meile kõige suurema väljakutse. Temasse peame suhtuma kohe ja praegu kui ligimesse. See eeldab empaatiavõimet, teise inimese, ligimese, mõistmise võimet, millest muuseas kirjutas küll reljeefselt, aga tunnustamist väärivalt Miina Piir 5. novembri Kirikus ja Teoloogias. 

Kui kristlane, kogudus või kirik tahavad teha kvaliteetseid ja terviklikke teoloogilisi otsuseid, siis näen kõige rohkem potentsiaali seal, kus lastakse Piiblil, kultuurilisel kontekstil ja isiklikul kogemusel rahulikult dialoogi pidada. Mind on aidanud sellise tõdemuseni jõuda aastatepikkune tegelemine Piibli ajas muutuvate tekstide ja tõlgendustraditsioonidega. Seepärast kiidan Jumalat: Issand olgu kiidetud paljude Piibli käsikirjade ja versioonide eest!

 

 

 

 

Urmas Nõmmik,

kolumnist