Piibli tõlkimine on alati keeruline

Eesti Piibliselts pidas 4. novembril Eesti Rahva Muuseumis järjekorras 24. piiblipäeva, millega ühtlasi piibliselts lõpetas reformatsiooniaasta.

Muuseum, mis pakub külastajatele ülevaate eestlaste argi- ja vaimukultuuri arengust, oli suurepärane koht piiblipäeva pidamiseks. Nagu ütles osalejaid tervitanud direktor Tõnis Lukas, „on muuseum alati rõõmus, kui siin midagi asjalikku tehakse“. Ta toonitas, et muuseum on haridusasutus. Ja Piibel ning piiblitõlkimine on sügavalt mõjutanud eestlaste identiteeti. Aga nii nagu peaaegu 300 aastat tagasi, on pühakirja tõlkimine praegugi keeruline.

Minimaalne programm
Kuigi piiblipäeval esitleti alles päeva lõpetuseks 1. ja 2. Moosese raamatu prooviväljaannet, tahaksin sellest alustada. Selle sajandi algul alustas piibliseltsi ja Eesti Kirikute Nõukogu liikmeskirikute üheksaliikmeline toimkond uuesti Vana Testamendi tõlkimist ning pärast vahepealset seisakut on valmis prooviväljaanne ja tõlkijad ootavad tagasisidet. Missugusel hulgal küsimusi töö käigus tekkis, sai kuulda selle päeva ettekannetest. Prooviväljaanne peaks selgitama, mis suunas tõlkimisega edasi minna, sõnas Eesti Piibliseltsi peasekretär Jaan Bärenson.

Lõputud küsimused
Piibli tõlkimise strateegiatest ja meetoditest kõneles dr Ain Riistan ning tõi näiteks nn Pirita tõlked (Vello Salo ja Indrek Hirv), mille eesmärk on tekste kõva häälega ette lugeda. Kõnesolev piiblitõlge peaks olema illustreeritud pidulik Piibel. Kommentaarid, vanade tekstide võrdlused ja e-lahendused tähendab suurprojekti ja selles suunas mõeldakse.
Kui võrrelda esitletud prooviväljaannet viimase, 1997. aastal ilmunud tõlkega, siis hakkab kohe silma nende erinev kujundus. Prooviväljaannet on hea lugeda kui ilukirjanduslikku teksti, see toetab järelemõtlemist, sõnas dr Urmas Nõmmik. Küll aga lihtsustab kahes veerus teksti esitamine vajaliku koha kiiremat leidmist. Selle kasuks kõneleb 1997. aasta väljaanne.
Ülikooli usuteaduskonna doktorant Diana Tomingas tõi välja eesti ja heebrea keele süntaksi erinevuse ning leidis, et uues tõlkes võiks rohkem kasutada markeeritud sõnajärge ehk alustada lauset sekundaarse teemaga, mis pole eesti keeles tavapärane. Küsimuse, kas saatan on pärisnimi ja tuleks seega kirjutada suure algustähega, esitas dr Peeter Roosimaa.
Dr Randar Tasmuth tõi aga välja tõlgendamise küsimusi, mis on seotud juutluse mõjuga ja mis teeb raskeks näiteks Pauluse kirja roomlastele 7. peatüki tõlkimise. Slaide näitas ja reisist Efesosse, kuhu Paulus tegi esimesel aastatuhandel kolmanda misjonireisi, kõneles Ergo Naab. Naab sõnas, et tema pole küll tõlkija, kuid viibimine kohapeal aitab võõrast maailmapilti paremini mõista.
Soovijad said mõttetiheda päeva lõpetuseks muuseumis giidiga ekskursiooni ja tutvuda soome-ugri maailmaga.
Rita Puidet

Pildigalerii: