Piiblitõlgendus enne ja nüüd
/ Autor: Vallo Ehasalu / Rubriik: Arvamus, Kolumn / Number: 22. jaanuar 2025 Nr 3 /
Kogunevadki Tartus vaimulikud, annavad võimsa kollegiaalse koorina tunnistust üksteisele ja iseendale oma kutsumusest olla üheskoos Jumala toojateks Jumalast võõrdunud maailma. Meil on selleks sümbolväärtusega raamat, Piibel, mida kogu aeg tõlgendame, tööriistaks evangeelium.
Piiblist on võimalik rääkida erinevalt. Näiteks rääkida ja jahvatada, et näe, meil kodus on ka Piibel olemas. Näitan teile kohe (millele järgneb pikk tuhnimine kapi sügavamates kohtades). Ah teil on Piibel portfelliga kaasas, ei, ärge seda lugege, ma näitan oma. Sest Piibel on mustade kaantega. Piibel on ema oma ja selle vahel on vanavanemate pulmakutse.
Sellisel piiblitõlgendusel on ka hea külg: „sina pead austama oma isa ja ema”.
Teine võimalus tõlgendada Piiblit, kahjuks tuleb harva ette, viimati nähtud iseseisvumise ajal. Õpetaja kärgib kantslis, räägib Pauluse kannatustest Rooma vangikeldris. Rahvast täis kiriku nurgas ajab noortehulk, koguduse tuumik, omavahel juttu: „Hästi paneb! Jutluse sisu pole just väga õige, aga sellistele paganatele, kes usust midagi ei tea, nii peabki panema!”
Hea külg, ka kirikuliste sosin ja lobisemine on juba piiblitõlgendus.
