Piirideta teenimine

Alates 1. juunist teenib Tartu Maarja kogudust abiõpetajana Sabine Arnold, kelle saatis siia Kurhessen-Waldecki maakirik Saksamaalt. Pärast mõningast kohanemisaega oli õpetaja Arnold nõus kõnelema oma elust, tööst ja mõtetest Eesti Kiriku lugejatele.
Saksamaa kiriku haldusjaotus, struktuur ja hierarhia on erinev Eestis kehtivast. Statistikakohaselt arvatakse praegu sealses riigis elanikkonna hulgas olevat 30% evangeelseid kristlasi, samapalju katoliiklasi, ülejäänud osa moodustavad teiste religioonide esindajad ja need, kes end ühegi selgelt sõnastatud maailmavaatega ei seo.
Piirkondlikus mõttes tegutseb Saksamaa Evangeelses Kirikus (EKD – Evangelische Kirche Deutschlands) 24 maakirikut (landeskirche), osa neist on koondunud kahe organisatsiooni alla – VELKD (Vereinigten Evangelisch-Lutherischen Kirche Deutschlands) koondab enda alla luterlikke ja UEK (Union Evangelischer Kirchen) evangeelseid reformeeritud kirikuid.
Kurhessen-Waldecki maakirikul on umbes 1000 kogudust ligi miljoni liikmega.
Just selle piirkonna keskuses Kasselis, mis II maailmasõja ajal kõvasti pommitada sai ja hiljem üles ehitati, sündis 1969. aasta juulis Sabine Arnold. Arnoldite maja asub kiriku kõrval ja perekond on olnud tihedalt seotud kirikutööga juba aastakümneid. Sabine vanaisa Paul oli ligi 30 aastat kirikuteenija ja niiöelda majandusmees, vanemad on aastakümneid kuulunud 9liikmelisse koguduse juhatusse.
Sabine on töötanud koguduse juures lastetöö juhina ning läks pärast gümnaasiumit Marburgi-lähedasse Hephata rakenduskõrgkooli (fachhochschule) diakoniks õppima. Sabine meenutab, et tol ajal ei kujutanud ta küll veel ette, et temast võiks kunagi pastor saada, sest tundus üsna keeruline korraldada oma elu, kui sa ei saa ise oma töökohta valida ning pead pidama pühapäeviti oma 3 teenistust järjest.
Diakoniõpingud kestsid viis aastat, 3 neist kulusid teooriale ja 2 praktikale, ning lõppesid kahe suure eksamiga – teoreetilise osa põhiteemaks valis Sabine Exodus´e, praktilise osa n-ö riigieksami selleks, et kindlustada end võimalusega töötada kogukonnas, juhul kui kirikus enam tööd ei jätku.
Vastamata küsimused viisid Sabine edasi õppima. 1993. aastal alustas ta teoloogiaõpingutega Göttingenis ja Heidelbergis ning astus 2001. aastal vikariaati. Pärast teoloogia lõpetamist jäi aega mõni kuu, et langetada oma otsus. Sabine töötas sel ajal hospiitsis surijatega ja koondas enda ümber ka avahooldusega tegelevaid vabatahtlikke. Sabine ütleb, et just see aeg on teda kõige enam küpsemaks muutnud; samuti fakt, et aasta tagasi avastati ta nooremal õel lümfivähk. Õnneks varajases staadiumis.
Kaheaastane vikariaat jagunes õppe- ja töötsükliteks Hofgeismari seminari ja koguduste vahel. Sabinel oli neid 3: Netra, Rittmannshausen ja Lüderbach, mis kõik asusid ligi kahe kilomeetri kaugusel endisest Ida-Saksa piirist. Sabine nimetab seda huvitavaks ja kogemusterohkeks ajaks, mil ta lisaks kirikutööle andis usuõpetuse tunde algkoolis. Kurhessen-Waldeckis on igal ordineeritud pastoril kohustus anda usuõpetust neli tundi nädalas.
Aasta tagasi toimus Saksamaal misjonikonverents, kus tutvustati võimalusi töötada mõnes väliskirikus. Sellest seminarist võttis osa ka EELK peapiiskop Jaan Kiivit ning seal kuuliski Sabine Arnold esimest korda võimalusest töötada ordinatsioonijärgselt aasta Eestis.
Mõte küpses ja aprilliks 2003, mil Sabine koos 14 kursusekaaslasega ordineeriti, oli ta valinud teenimiseks Tartu Maarja koguduse.
Tänaseks on Sabine pidanud iseseisvalt teenistusi ja teeninud kaasa talitustel, õppinud intensiivselt keelt, vahetanud kogemusi ja mõtteid erinevate töölõikude üle.
Nende ridade kirjutamise aegu tuli Sabine just koguduse lastelaagrist ja on õhevil ning uutest ideedest tulvil. Ta loodab kodumaalt kaasa tuua uusi materjale, kui septembris veidikeseks ajaks sinna sõidab, sest tahab laulatada oma õe abielu.
Ta ütleb, et õpib siin koos meiega, saades kogemusi, millel pole piire.
Vestles ja mõtteid vahendas
Mari Paenurm