Piiskop Eduard Profittlich – ühe märtri lugu

Katrin Lauri romaani „Tunnistaja“ lugedes

Kui 1989. aastal hakkasin sagedamini Tallinna roomakatoliku Peeter-Pauli kiriku uksest sisse astuma, jäi silma mälestustahvel eeskoja seinal tekstiga „Episcopus Martyr Eduard Profittlich 1890 – …“. See oli mälestustahvel peapiiskop Eduard Profittlichile (1890–1942), Eesti katoliku kiriku peale, apostellikule administraatorile perioodil 1931–1941. Hea karjasena ei lahkunud isa Eduard oma karja juurest, kui algas Nõukogude okupatsioon, vaid andis oma elu tema hooleks usaldatud hingede eest.

Piiskopi surma-aasta ei olnud 1989 veel täpselt teada, oli laulva revolutsiooni aeg, mälestustahvel märterpiiskopile juba paigaldatud, kuid Nõukogude repressiivorganite arhiivid veel avanemata. Järgmisel, 1990. aastal sai Eesti katoliku kiriku preester Rein Õunapuu tutvuda Eduard Profittlichi uurimistoimikuga ning selgus ka piiskopi surma-aasta, kuupäev ja koht: 1942, 22. veebruar, Kirovi vangla. 

Minust sai samal aastal katoliiklane ning võin öelda, et mälestus isa Eduardist oli 1990. aastatel veel kirikus elav, leidus koguduse liikmeid, kes piiskoppi mäletasid: kiriku internaadi kasvandik Voldemar Ugarenko, eakas poolakas Bronislaw Tšernjavski, leedu vanaproua Elisabeth Ambraziunas jt. Isa Eduardi meenutati suure lugupidamise ja isegi aukartusega. Volli Ugarenko sõnul piisas pahandust teinud koolipoisile, kui piiskop talle oma hallide silmadega otsa vaatas ning juba võiski häbi pärast maa alla vajuda. Poola juurtega fotograaf Jaan Klõšeiko, kes sündinud 1939. aastal, mäletas tema kohale kummardunud heasüdamlikku, ümmarguste prillidega mehe nägu – see oli isa Eduard, kes viis läbi ristimistalitust. 

Isa Eduard oli legend, uhkusega rääkisime, et just tänu temale sai katoliku kirikust Eestis „eesti kirik“, kui varem oli seda peamiselt poolakeelse koguduse tõttu „poola kirikuks“ kutsutud. Isa Eduard õppis ära eesti keele ning alates 1935. aastast oli ta Eesti kodanik. 

On mõistetav, et Eduard Profittlichi isik inspireerib ja haarab kaasa, ta kehastas kadunud iseseisvusaega, mis sõjajärgsetele põlvkondadele ikka elamiseks jõudu ja mõtet andis. Küllap juhtus nii ka Katrin Lauriga, katoliiklasest filmirežissööri ja kirjanikuga, kes aastaid Saksamaal elanud ja töötanud, orienteerub vabalt saksa kultuuriruumis ja mentaliteedis ning eestlasena hoolib väga oma maa ajaloost ja saatusest. Esimene plaan oli teha Eduard Profittlichist film, kuid lõpuks valmis raamat, ajalooline romaan „Tunnistaja“, igas mõttes kaalukas teos.

Ajaloolise romaani peategelane ongi märterpiiskop Eduard Profittlich. 1930. aasta detsembris saabub Saksmaalt Hamburgist Tallinna 40aastane haritud ja tõsimeelne jesuiidipreester. Eesti on tema jaoks tundmatu väikeriik, kuid jesuiidina on ta kuulekas ning võtab ülesande preestrina Tallinna asuda tõrkumata vastu. 

Eduard Profittlich ei otsi seiklusi, kõige meelsamini oleks ta jäänud teadustööle Krakówi ülikooli, kuid saatus on ta toonud Eestisse ning siin ta nüüd tegutseb Ad maiorem Dei gloriam (eesti k Jumala suuremaks auks). Isa Eduard hakkab sel karmil ääremaal avastama enda jaoks eesti hinge ning üles ehitama kirikut. Vatikani esindaja Balti riikides peapiiskop Antonino Zecchini annab talle Riias kaasa Läti Hendriku „Liivimaa kroonika“ – see aitab siinset rahvast ja tema lugu paremini mõista. 

Isa Eduard püüab täita talle pandud lootusi. 1925. aastal rajatud paavstlik Venemaa komisjon, mida juhtisid jesuiidid, võttis sihikule Venemaa misjoni, ka Eesti puhul loodeti siinse õigeusu kiriku ühinemisele katoliku kirikuga ning väikest piiririiki käsitleti hüppelauana Venemaale minekuks. Eduard Profittlichi ülesandeks oli töötada kirikute taasühinemise nimel, ometi ta mõistis peagi, et Eestile on vaja midagi muud. 

Siinne kirik oli väike, veidi üle 2000 katoliiklase, keda teenisid kolm preestrit (Tallinnas, Tartus ja Narvas) ning nendest vähestest katoliiklastest vaid väike osa tundis oma usku piisaval määral. Isa Eduardi visa töö kandis vilja, 1931. aastal nimetati ta siinse kiriku juhiks, apostellikuks administraatoriks, suvel 1931 saabusid Tartusse kaputsiinide ordu liikmed ning võtsid üle hingehoiutöö Tartus, Narvas, Petseris ja Valgas. Tallinnas, Rakveres ja Pärnus tegutsesid jesuiidid. 

Oluliseks sai noorte usuline kasvatus, Tallinnas asutati poisslaste internaat lootuses, et siinsetest noormeestest võiks võrsuda kohalikku päritolu preesterkond. Anti välja eestikeelset katoliiklikku kirjasõna, 1933 alustas ilmumist kuukiri Kiriku Elu, kus isa Eduard oli aktiivne kirjutaja. Paide lähedal Esnas loodi jesuiitide misjonikeskus, kus tegeleti rahvaharidusega. Taluniku perest pärit isa Eduard armastas maaelu, ehk oligi Esna ainuke koht, kus ta vahest puhata sai.

Just isa Eduardi mõjul siirdusid Rooma õppima endised Petseri õigeusu seminari kasvandikud Aleksander Kurtna ja Juhan Raidal; Prantsusmaale dominiiklaste õppeasutusse läks õppima endine pahempoolne ajakirjanik ja seikleja John Robert Lepp ning Austriasse Innsbrucki Tallinnast pärit Alexander Dordett. Paavst Pius XI tunnustas Eduard Profitt-

lichi töö eest katoliku kiriku ülesehitamisel, nimetades ta 1933. aastal apostellikuks pronotariks ning 1936. aasta 27. novembril Hadrianopolis di Haemimonto titulaarpeapiiskopiks. 

Millisena avaneb meile „Tunnistajas“ isa Eduardi isiksus? Ta on tõsimeelne ning tihti murelik, kuid vaimuliku ja kristlasena pühendunud ja visa. Isa Eduardi silmade läbi avaneb lugejale Eesti poliitiline, kultuuri- ja seltskondlik elu 1930. aastatel. Siinset katoliku kirikut juhtides on Eduard Profittlich tunnistajaks majanduskriisile, krooni devalveerimisele, vabadussõjalaste ja sotside kaklustele, kaitseseisukorra kehtestamisele, erakondade tegevuse lõpetamisele, põhiseaduse muutmisele jpm. 

Romaanis „Tunnistaja“ on isa Eduardi suhtlusring lai, sinna kuuluvad riigimehed Konstantin Päts, Otto Strandman, Ants Piip, Jaan Tõnisson; ta on sage külaline kindral Johan Laidoneri ja tema poolatarist abikaasa Maria kodus. Ta vahetab sageli mõtteid baltisakslaste Wilhelm Wrangelli, Ernst Turmanni ja Peter Zoege von Manteuffeliga. 

Episoodides esinevad kirjanikud Anton Hansen Tammsaare, Henrik Visnapuu, Uku Masing, Juhan Sütiste, Albert Kivikas; vaimulikud Theodor Tallmeister, Hugo Bernhard Rahamägi, Aleksander Täheväli, Nikolai Päts ning paljud, paljud teised. Hargneb Eesti elu kroonika 1930. aastatel, kus tunnistajana ja omamoodi südametunnistuse häälena esineb Eduard Profittlich.

Muidu rahulikus ja realistlikus rööpas kulgevas jutustuses esineb müstiliseltki mõjuvaid kõrvalepõikeid. Lihtne eesti metsatööline Paul Võigemast mõrvab meeltesegaduses baltisaksa preili Hilja von Manteuffeli. See on tõestisündinud lugu, millest omaaegsed lehed kirjutasid. „Tunnistajas“ on Hilja von Manteuffel katoliku koguduse liige, kelle unistuseks oli nunnaks saada. 

Isa Eduard püüab pärast traagilist mõrva Paul Võigemasti hinge päästa. Ta külastab surma mõistetud Pauli vanglas ning näeb kuradit seismas õnnetu noormehe selja taga. Isa Eduard trööstib Pauli Kristuse sõnadega ning tundub, et nooruki hinges midagi muutub. Isa Eduard viibib tunnistajana ka surmaotsuse täideviimise juures. Hiljem näeb isa Eduard unenägu taevast, kus tantsimas pruutpaarina Hilja von Manteuffel ja Paul Võigemast.

Ühel hetkel taipasin lugejana, et raamatus on mainitud ka mind ennast!

Kui isa Eduard on saanud teate enda piiskopiks nimetamisest, suundub ta kirikusse palvetama. Heites näoli altari ette, kogeb ta nägemust, kus ta kerkib põrandalt üles ning nagu väljaspool aega ja ruumi hõljudes kangastuvad talle sündmused tulevikust: ta näeb veel sündimata usklikke kirikus – lapsi tulemas esimesele armulauale, näeb noori inimesi saamas vanaks, näeb kirikut kord rahvarohkena, kord tühjana, näeb jõulusid ja ülestõusmispühi, uuesti ja uuesti, näeb tundmatuid preestreid teenimas ning näeb ka ennast ja kaheksat püssimeest. 

Romaani sündmustiku hargnedes kogeme ähvardavate pilvede kogunemist Eesti ja Euroopa kohale. Maailm muutub, Eduard Profittlich vaatab kinos Leni Riefenstahli „Tahte triumfi“ ning tal hakkab halb. Ekraanil sirutasid tuhanded ja tuhanded poisikesed käsi õhku ja karjusid „Heil!“. Mis neist saab, mõtles preester, mis saab neist kümne aasta pärast, mis saab Saksamaast kümne aasta pärast? Mis saab Eestist? 

Romaanis „Tunnistaja“ on ka teine peategelane, raamatu kaanel astuvad kõrvuti raudteeperroonil kaks meest. Juba raamatu esimesel lehel kohtub Eduard Profittlich Riia–Tallinna rongis Nigol Andreseniga. Rida kohtumisi leiab aset ka järgneva kümnendi jooksul, need on enamasti juhuslikud kokkupuuted ning meeste roll teineteise elus ei ole suur, kuid autori tahtel esindavad need kaks meest kahte paralleelselt kulgevat lugu. Kaks meest, kes on tunnistajaks samadele sündmustele, kuid oma mõtete ja tegudega kujundavad tulevikku vastandlikul moel.

Nigol Andresen on vasakradikaal, Eesti Sotsialistliku Tööliste Partei liige, Eesti Noorsotsialistliku Liidu esimees, ajakirjade Rünnak ja Sotsialistlik Võitlus toimetaja, V Riigikogu liige. 1934. aastal heideti ta kommunistidega liiga tihedate sidemete pärast ESTPst välja ning ta asutas Marksistliku Töörahva Ühenduse Riigikogu-rühma. 

Nigol Andresen ei armasta Eesti Vabariiki, Eesti on mülgas, ütleb Nigol Andresen Katrin Lauri raamatus sõnaselgelt ja töötab sihikindlalt selle nimel, et seda kodanlikku riiki hävitada. Nigol Andresen põlgab kodanlikku isamaalist härdameelsust, temast saab 1940. aastal EKP liige ja Johannes Varese valitsuse välisminister ning Eesti NSV Rahvakomissaride Nõukogu esimehe asetäitja ja hariduse rahvakomissar. 

Raamatus on veel üks läbiv tegelane, kellega isa Eduard tunneb lähedust, kuid kellega ta kordagi ei vestle. See on Tallinna turuprohvet Karl Reits. Ikka ja jälle ilmub Reits oma õhukeses palitus ja kaugusse suunatud pilguga, korrates hoiatavat sõnumit: „Parandage meelt ja pöörduge patust, armuaeg saab läbi, karistused seisavad ukse ees!“ Isa Eduard tunneb, et ta tahaks minna ja küsida prohvetilt, mida peaks tegema, et karistusi ära hoida. Ta ei tee seda, kuid ometi jagab ta prohvetiga sama vaimu. 

Ta palvetab ja muretseb palju Eesti, oma teise kodumaa pärast ning viimasel vabariigi aastapäeval 1940 ütleb oma jutluses: „Sest tänapäeval tohiks küll meile kõigile olla selge: relvad ainuüksi ei suuda nüüdsel ajal väikseid rahvaid kaitsta. Mida meil tänapäeval hädasti vaja, see on erilist Jumala abi, mis üksi suudab kaitsta õigust ja õiglust. Ja kui väikestel rahvastel peaks ka tulevikus õnnestuma elada vabaduses, siis on seejuures küll ainukeseks teeks, et kristlik armastus ja õiglus jällegi leiaks tunnustamist rahvaste keskel. Ainult selle põhitõe tunnustamine suudab veel Euroopat hukkumise eest hoida.“

Piiskop Eduard Profittlich jagas prohvet Reitsi saatust. Ta ei hoolinud isiklikust heaolust, vaid jäi ustavaks surmani. Ta ei lahkunud Eestist ka kõige raskemal tunnil, vaid jäi oma karja juurde. 27. juuni ööl 1941 arreteeritakse Eduard Profittlich Tallinnas oma elukohas Peeter-Pauli kiriklas. Koos tuhandete teiste eestimaalastega viiakse ta vangina Venemaale ning mõistetakse 21. novembril 1941 surma mahalaskmise läbi. Isa Eduard suri Kirovi vanglas enne surmaotsuse täideviimist.

Oma viimases kirjas lähedastele kirjutas Eduard Profittlich: „Oleksin soovinud igaühele jutustada, kui hea on Jumal meie vastu, kui me end täiesti Tema omaks anname; kui õnnelikuks võime saada, kui oleme valmis kõik – vabaduse ja elu – Kristusele andma.“ 

Toomas Abiline,

ajaloolane, Tallinna Peeter-Pauli koguduse liige

Eduard Profittlich

Sündis 11.09.1890 Reinimaal

Suri surma mõistetuna Kirovi vanglas 22.02.1942

Oli saksa rahvusest katoliku vaimulik, jesuiit

1922 pühitseti preestriks

1924 filosoofia ja teoloogia doktor Krakówi ülikoolis

Aastast 1931 katoliku kiriku apostellik administraator Eestis ja aastast 1936 piiskop

Pooleli protsess tema õndsakskuulutamiseks