Piiskop Pavlo Shvarts: sõja ajal on olulised need piiblitekstid, mis pakuvad lohutust

Oma Eesti-visiidi ajal soovis Ukraina luterliku kiriku piiskop Pavlo Shvarts tingimata külastada ka Tartu ülikooli, sest meie ülikool on avaldanud mõju kogu Euroopale. Ülikoolis kohtus piiskop usuteaduskonna juhataja Roland Karoga ja oli lisaks kohtumisele valmis andma ka intervjuu ajalehele Eesti Kirik.

Milline näeb välja teie juhitud luterlik kirik Ukrainas?

Pavlo Shvarts: See pole suur kirik. Selles on ligi paarkümmend väikest kogudust. Suurem osa meie kiriku kogudustest on idas või lõunas. Kirikul on 1000 aktiivset liiget, kes külastavad jumalateenistusi. 

Miks olete luterlane ja mitte õigeusklik, nagu on enamik ukrainlasi?

Minu ema on Siberi sakslane. Kui 1990 taassündis Ukraina luterlik kirik, siis ema ristiti kiriku liikmeks ja mina hakkasin käima luterlikus pühapäevakoolis. Hiljem selgus, et meie pere Siberis oli ajaloos juurtelt siiski katoliiklik ja mitte luterlik, aga olen sellest hoolimata rahul, et sain luterlaseks. Võib öelda, et kasvasin üles luterlikus kirikus. 

Öeldakse, et kaevikus pole ateiste. Kas see väide peab paika ka Ukrainas toimuvas sõjas? 

See väide on küll müüt. Üheksa-aastane sõjakogemus Ukrainas (sõda on alates 2014. aastast) näitab, et päris nii see pole. Osa inimesi otsib küll oma küsimustele vastuseid Jumalalt või kirikust, aga see on vähemus. Pigem on inimestel ebausk. See tähendab, et jäetakse midagi tegemata selleks, et midagi halba ei juhtuks. (Näiteks kui meil must kass läheb üle tee, siis pöörame otsa ringi, et vältida õnnetusse sattumist.–K.S.) Ei saa öelda, et inimesed küsiksid, miks Jumal lubab sõda. Pigem märgatakse positiivselt seda, et kirik aitab inimesi. Kõik kirikud püüavad inimesi aidata. Abistamistööd teevad meil eriti aktiivselt protestantlikud kirikud. Kuigi protestante on vaid 2%, on nad väga aktiivsed. Samuti on sotsiaaltöös aktiivsed katoliiklased oma organisatsiooni Caritas kaudu. Õigeusu kirik toetab inimesi pigem riituste, kiriklike talituste ja palvete kaudu. Ka usulised vähemused nagu juudid ja moslemid on samuti aktiivsed aitamistöös. See, et kirikud aitavad inimesi, teeb religiooni rahva jaoks sümpaatsemaks. 

Kuidas on korraldatud rindel olevate inimeste hingehoid?

On olemas kaplanaat, kus on suured kirikud tegutsemas. Seal on ka protestante. Meie kirik sellega ei saa tegeleda, sest on nii suureks tööks liiga väike. Kaplanid vastutavad väeosade eest ning korraldavad jumalateenistusi ja palvusi, jagavad armulauda. Samuti on oluline roll pihitalitusel. Protestandid tegelevad ka varustamisega ja abistamisega. Rindel antakse ka hingehoidlikku tuge, vaimulik-psühholoogilist tuge. Enne sõda polnud kaplanaati, see loodi 2014. aastal, mil puhkes sõda, kirikute initsiatiivil ja vabatahtliku tööna. Nüüd on kaplanaat töötanud üheksa aastat. Nende aastate jooksul on kirikud võidelnud selle eest, et kaplanaati seadusandlikul tasandil reguleerida ja just sel aasta, kui algas sõda, registreeriti kaplanaat seadusandlikult.

Kuidas oli korraldatud hingehoid siis, kui pommitati Harkivit?

Veebruaris-märtsis sõitis suur osa inimestest linnast ära. Linnas oli enne sõda 1,5 miljonit elanikku. Praeguseks on neist alles 1 miljon ja seda tänu sellele, et osa inimesi on tulnud tagasi linna. Tegutsesime nii nende toetamisega ja ühenduse pidamisega, kes jäid linna, kui ka nende toetamisega, kes evakueerusid. Aprillis, mil olukord muutus veidi ohutumaks, alustasime jälle jumalateenistuste pidamisega Harkivis. 

Mille all inimesed sõjaolukorras enim kannatavad? Millised on nende küsimused? Tunded?

On hirmu elu pärast. Osa muretseb enda pärast, osa ligimeste pärast. Nüüd on hirm selle ees, mis ootab ees, ja hirm talve ees. Raske on tajuda oma piire: sa ei suuda aidata kõiki ja sa ei suuda peatada sõda. Oma piiridega arvestamine on oluline ka vaimulikele koguduste teenimisel. Ülestõusmispühadel kõnelesime lootuse vajalikkusest. Lootus on Jumalal. Olulisel kohal on sõja ajal kogukond, see, et on inimesed, kellega saad kohtuda, kellega saad üheskoos palvetada. Oluline on saada tuge ka kirikult kui osaduskonnalt. 

Sõja ajal on palvetamine ja Piibli lugemine muutunud. Näiteks on palvetatud, et Ukraina väed tulistaksid alla Vene lennukid. See võib tunduda esmapilgul kummaline, kuid lennukid heidavad alla 500kiloseid pomme ja selline palve tähendab, et palutakse kaitset Jumalalt. Palvetatakse, et Jumal kaitseks, kui pommitatakse. Palvetatakse Jumala kaitse eest, mis on sõja tingimustes vägagi spetsiifiline. Üks baptistipastor palvetas, et Jumal saadaks pommid Venemaale tagasi. Väga olulisel kohal on psalmide lugemine, kus on juttu vaenlasest ja vihatunnetest, mis seonduvad vaenlasega. Jumal ei mõista seda hukka, vaid annab võimaluse öelda oma tunded välja. Samuti on sõja ajal eriti aktuaalsed need piiblitekstid, mis pakuvad inimesele lohutust. 

Millist abi olete saanud teistelt? Kuidas seda jagatakse? Millist abi inimesed vajavad?

Oleme saanud tuge erinevatelt luterlikelt kirikutelt ja organisatsioonidelt. Sõja alguses palusime oma vennaskirikuid, et nad ei saadaks kõike abi mitte kohe, ja et me ei kulutaks seda kohe ära, vaid et abi saaks ka talvel: siis, kui seda on rohkem vaja kui kevadel. Püüame väikse kirikuna teha palju, kuid me ei saa massiliselt abi jagada. Soovime abi jagada neile, kellega suudame olla kontaktis ka muidu, vähemalt tutvuda, rääkida. Soovisime, et vähemalt keegi koguduseliige tunneks abisaajat ja sellega tagaks, et abi läheb õigesse kohta. Nii saame paremini aidata inimesi ja vältida humanitaarabi väärkasutamist. Paraku on ka neid, kes krabavad kõik endale ja isegi müüvad humanitaarabi edasi. Seepärast on meie jaoks oluline adresseerida abi. 

Vajadused muutuvad kiiresti. Kui sõja alguses oli puudus toiduainetest, siis nüüd suudab Ukraina end toiduga ise varustada. Praegu on probleem pigem elektri ja küttega. Soovime, et iga kogudus teeks sotsiaaltööd. Harkivis ja Odessa piirkonnas teeme tööd lastega, Kiievis kodututega. 

Kui inimeste maja on pommitatud puruks, siis linn tegeleb nende majutusega ja nende eest hoolitsemisega. Põhja-Harkivit pommitati palju ja purukspommitatud majadest viidi inimesed linna toetusel terveks jäänud majadesse-ühiselamutesse. Ei saa öelda, et inimesed oleks hätta jäetud. 

Harkiv on selles mõttes väga eriline linn, et seal püütakse kõike taastada väga kiiresti. Näiteks läksin ühel pühapäeval pidama jumalateenistust. Öösel pommitati kesklinna ja hommikul oli tee peal pommiauk. Õhtul tagasi tulles oli see täidetud ja asfalteeritud. Aga selline asi on võimalik Harkivis, mujal oblastis on seetõttu sellega tunduvalt raskem, samuti Donbassis. Harkivis on kogu aeg olnud hästi töötav infrastruktuur. Linnas on taastamistöö kiirem ja parem kui maapiirkondades, kus see on aeglasem. Probleemiks on miinid ja see oht jääb kümmekonnaks aastaks.

Kaido Soom

Pildigalerii: