Piiskop Salumäe tööjuubel

Esimesel aprillil täitus piiskop Tiit Salumäel 50 aastat EELK konsistooriumisse tööle jõudmisest. Käsundusametniku kohustusi asus ta täitma samas majas asuva usuteaduse instituudi üliõpilasena.

Esimene aprill oli 50 aastat tagasi pühapäev. Sel päeval toona veel teoloogiatudengina vaimulikuametiks valmistuv Tiit Salumäe Tallinnas Toompeal asuva hoone ust ei avanud. Sellel päeval külastas ta suure tõenäosusega jumalateenistust Kuusalu kirikus, kus tema isa Eduard Salumäe koguduseõpetajaks oli. Aga just 1. aprilli kuupäevast on määratud tema ametisse asumine konsistooriumi protokolli järgi, selles seisab: „Kinnitada Tiit Salumäe ajutiselt Konsistooriumi käsundusametniku kohale poole tööjõuga arvates 1. aprillist 1973. a. palgaga rbl 40.- kuus.“ 

Nagu täna, asus EELK konsistoorium ka pool sajandit tagasi Tallinnas Toompeal, aga mitte piiskopimajas, kus praegu. Kirikuvalitsuse asukoht oli siis toomkiriku taga toekas hoones aadressiga Raamatukogu 8, sama katuse all oli ka usuteaduse instituut, mis toona kandis nime Usuteaduse Kõrgem Katsekomisjon. 

Maja oli Tiit Salumäele varasemast tuttav. Siin oli ta lapsena koos isaga käinud. Siin töötas õde Lea. Just õe asemel ta ametisse saigi, sest Lea Mäeväli vajas lapsehoolduspuhkusele minnes endale kirikuvalitsuses asendajat. 

Et protokolli kantud märkusest „ajutiselt“ sai püsivalt 50 aastat ja rohkemgi, seda ei saanud 23aastane noormees toona teada. Teadis ta aga kindlalt, et tahab kirikus teenida kõikide endale antud andidega. Ka tagantjärele toonast aega analüüsides ei pane ta imeks, et oli valmis juba üliõpilasena poole koormusega kantseleiametnik olema. See ei toimunud aga õppimise arvelt. Elu tervikuna oligi õppimine. 

„Eks tempo oli üsna kiire, aga ma sain hakkama. Nii töötamise kui õppimisega,“ meenutab piiskop ja peab oluliseks, et töö ja kool asusid samas majas. Hästi on tal meeles uhke tunne, et sai hommikul enda võtmega kirikuvalitsuse ukse lukust lahti keerata. Samuti on tal väga selgelt silme ees maja siseplaan: „Peauksest vasakul oli raamatukogu ja paremat kätt kirikuvalitsus. Minu ülesandeks oli võtta vastu kõik, kes majja jõuavad. Tervitada ning otsustada, kuhu tulija suunata. Kas peapiiskopi, peasekretäri või raamatupidaja juurde.“ 

Tööülesandeks oli ka laululehtede, kirikukalendri ja muude materjalide trükki viimine ning trükikojast toomine ja levitamisega seonduv. Tema hooleks jäi rahakaartide postkontoris sularahaks vahetamine ja raha konsistooriumi raamatupidajale toomine. Eraldi tegevus seondus tsensoriga suhtlemisega ja usuasjade voliniku juurest kirjutistele trükiloa hankimisega. 

Viimane ülesanne nõudis leidlikkust ja ka kiiret reageerimisvõimet. Piiskop räägib värvika seiga, kui ta käis EELK konsistooriumi väljaande „Eesti Evangeelne Luterlik Kirik – 1983“ tarbeks kooskõlastust saamas. Oli plaanis avaldada faksiimiletrükis Martin Lutheri „Ristiinimese vabadusest“: „Usuasjade volinik Kalju Oja küsis, et seltsimees Salumäe, kas see Luther siis midagi peale vabaduse ei kirjutanud. Pidin kiirelt reageerima. Ütlesin, et kirjutas ikka, näiteks „Orjastatud tahtest“. Volinik võttis siis oma kahtlused tagasi ja lõi loatempli avaldusele alla.“ 

Hästi põnevaks perioodiks peab Salumäe aastatel 1974–1988 raamatukogu juhtimist. Sellesse perioodi jääb juba ka instituudi lõpetamine ja vaimulikuks ordineerimine ning Haapsalus koguduseõpetajaks saamine. „Hommikul kell 6.20 väljus Haapsalust rong ja oli kaheksa läbi Tallinnas. Üles Toompeale jalutades olin enne kella üheksat õigel ajal konsi ust avamas. Väga mugav oli nii liikuda ning piletihinnad olid toona sisuliselt olematud.“

Raamatuid oli rohkelt, aga hoiutingimused nõudsid korrastamist. „Jüri Bärg oli abiks, kui tegime uue riiulite süsteemi. Tol ajal oli suur väljakutse ehitusmaterjali hankimine,“ jutustab Salumäe. „Tegemist oli tundliku kohaga. Meil oli raamatuid, mis riiklikus raamatukogus olid erifondis. Sellepärast toimus ka kontrollimine, kellele raamatuid laenutatakse. Pidime aru andma. Pidi vaatama, et päris poliitilist kirjandust ei oleks, et saaksime kinnitada – on teoloogiline kirjandus,“ räägib Salumäe ja meenutab, et raamatukogu jaotus kaheks. 

Usuteaduse instituudi õppekirjandus asus mahukas kapis ja kujutas endast suuresti masinakirjas õpikuid. Viimaste puhul oli vaja jälgida, et laenutatud materjalid ka tagasi toodaks: „Professorid võtsid suures hulgas kirjandust laenuks, aga tagasitoomine oli kehva. Siis kehtestasin põhimõtte, et nii mitu raamatut saab laenutada, kui mitu tagasi toote.“ Raamatukogu töö oli nii mahukas, et Salumäe sai meeskonda abiliseks Harri Reinu.

1980ndate murrangulised ajad dikteerisid vajaduse tõhustada kirikus kirjastustegevust. Tiit Salumäest sai konsistooriumi kirjastus- ja pressiosakonna juhataja, õieti selle asutaja. Oluliseks peatükiks selles ametis on EELK ajakirjaga seonduv. 1981. aastal moodustas peapiiskop Edgar Hark ajakirja korraldava komisjoni ning 1982. aastal ilmus esimene number, trükiti see trükikojas „Kommunist“. „Soovisime paksemat, aga ei saanud tsensorilt luba ja ilmus 50-leheküljelisena.“ Ajakiri ilmus kuni 1992. aastani ning oli Salumäe sõnul omamoodi ettevalmistavas rollis nädalalehe Eesti Kirik taas ilmuma hakkamisele. 

Kui 1994 valiti Tiit Salumäe konsistooriumi assessoriks, said tema valdkonnaks välissuhted. „Võtsin selle üle professor Elmar Salumaalt, kes varem oli välissuhete juht.“ Välissuhete juurde jäi Tiit Salumäe ka siis, kui temast 2015. aastal piiskop sai, tema kureerida anti EELK diasporaatöö. 

„Riigikorrad on muutunud ja aastatuhat on vahetunud, on muutunud ka inimesed ja mitmed muud asjad, aga mina olen saanud toimetada samade ülesannete juures. Ise ma seda teha poleks saanud, see on mulle antud. On põhjust olla tänulik,“ vastab piiskop Salumäe küsimusele, mida tähendab talle 50 aastat konsistooriumis töötamist. Veel märgib ta, et riigikordade ja süsteemide vahetumine ei ole kirikule olemuslikult nii tähtis, kui seda vahel väidetakse. „Kirikutööd saab igal ajal teha. Jumala abiga see õnnestub. Kes usub, sellele antakse,“ on piiskop kindel.

Liina Raudvassar

Tiit Salumäe EELK konsistooriumis

1973 veel usuteaduse üliõpilasena käsundusametnik

1974–1988 kirikuvalitsuse raamatukogu korraldaja/juhataja 

1988–1996 kirjastus- ja pressiosakonna juhataja

Alates 1994 kirikuvalitsuse liige, assessorina valdkonnaks välissuhted

2015 valiti kirikukogu poolt EELK piiskopiks