Pimedate ööde lood

1997 alguse saanud ja tänavu 11.–27. novembrini toimunud Pimedate Ööde Filmifestivali (PÖFF) sümboliks on täiskuu poole ulguv hunt. Festivali missiooniks on maailma filmikultuuri tutvustamine ja populariseerimine Eesti vaatajatele. Mul pole käepärast käesoleva aasta PÖFFi numbreid, kuid 2015. aastal näidati festivalil umbes 650 filmi ning toimus 80 000 kinokülastust. Sel aastal ärkas PÖFFi hunt Tartus ellu. Mitmed festivali filmid linastusid Elektriteatris, mille vastas asuva botaanikaaia müüri siledale pinnale olid nutikalt projitseeritud justkui müüripragudest väljuvad ja sinna tagasi volksavad valged hundid, kellest osa liikus väärikal sammul, mõned jooksid, kuid mõned ka trallitasid tagumistel käppadel. PÖFFi Tartu korraldajad palusid mul soovitada vaatamiseks mõnda filmi. Mul polnud valiku tegemiseks muud allikat kui mahukas PÖFFi kataloog, kust leidsin kolm teemadelt mulle huvi pakkuvat filmi ning põhjendasin, miks just neid vaatama läheksin (soovitus on vaadatav aadressil https://www.facebook.com/258399864240319/videos/1216372261776403/). Pärast avastasin rõõmsa üllatusena, et minu kolmest soovitatud filmist kahte oli auhinnatud. Esimesena soovitasin vaatama minna hiljem peaauhinna võitnud Iisraeli filmi «Vaikne süda». See jutustas ortodokssete juutide linnaossa elama sattunud ilmalikust noorest naisest, kes on pianist ning tahab õppida orelit. Seda saab ta teha vaid lähedal asuvas kloostris, mis suurendab pingeid naabritega. Filmi tegelastest tõuseb veel esile pianisti naaberkorteris elav juudi poiss, kelle kirg on klaver, mida ta igal võimalusel läbi akna pianisti korterisse mängima hiilib. Vaikselt voolav tumedate alatoonidega lugu jõuab üllatuslikult optimistliku lõpuni. Kahjuks jõudsingi vaid võidufilmi vaatama. Lisaks olin soovitanud parima operaatoritöö eest auhinnatud Iraani filmi «Hingus», kus väike Tuustakaks kutsutud, alati sassis peaga tüdruk õpib hoolega, et tulevikus oma haiget isa terveks ravida, taustaks rahutu maailm ja sõda. Vaatamata jäi ka paljude maade koostööna valminud «Valgustatute maa», kus teismelised afgaani poisid on moodustanud röövlijõugu ning elatavad end vägivallaga. Filmitegijad küsivad, kas see ongi nende poiste ainus reaalne tee tulevikuks. Pimedas kinosaalis istudes tajusin mingil hetkel, et näpud otsisid telepulti ja käed kippusid põue telefoni juurde. Tunnetasin, et olen paljuski kaasa läinud elustiiliga, mis süvenemist ja pühendumist ei soosi. Püüd paljusid asju samal ajal teha on tekkinud samm-sammult, tagantjärele olen väga tänulik nendele inimestele, kes sellele voolule on vastu seisnud. Näiteks meenus Kääriku Metsaülikoolist kadunud Mare Taagepera tarmukas korraldus loengu ajaks sülearvutid kinni ja telefonid tasku panna. Mare väitis uurimustele toetudes resoluutselt, et mitme tegevuse koos tegemine, mida eesti keeles nimetatakse ka rööprähklemiseks, ei luba süveneda. Filmid õpetavad rööprähklevat inimest taas keskenduma. Sama õpetatakse ka kirikus ning see on põhimõte, mis näiteks jumalateenistust ja kinomaailma seob. PÖFFiga seoses tuli mulle pähe aga veel üks mänguline paralleel. Kui hunt on PÖFFil aukohal, siis on ka üht armastatumat pühakut Franciscust kujutatud sageli koos hundiga. Nii on see näiteks Itaalia linnas Gubbios, kus keskväljakul asub püha Franciscuse ja hundi pronksskulptuur. Lugu räägib, et Gubbio elanike seas levis kuuldus, et nende linna lähedal metsas elab verejanuline hunt, kes inimesi murrab. Linna elanikud valmistusid jahile minekuks, et hunt tappa, kuid Franciscus ei nõustunud. Ta ütles, et enne tuleb ära kuulata, mis hundil öelda on. Franciscus läkski metsa, sai hundiga kokku, nad rääkisid ning hundist sai pühaku ustav sõber. Ka PÖFFi üks tänuväärseid sõnumeid on mitte usaldada stereotüüpe ja pealiskaudset rööprähklemist, vaid näidata ja panna kuulama, mis on erinevatest paikadest pärinevate inimeste mõtted, püüdlused, unistused ja eesmärgid. Olgu siis tegemist juudi soost pianistiga, Tuustakuks kutsutava iraani tüdrukuga, afgaani relvastatud poistega või kellegi teisega.

 

 

 

 
Toomas Jürgenstein, kolumnist