Põltsamaa kiriku taastamisest

Raamatule «Pildikesi Põltsamaa ajaloost» on ilmunud järg, millele praost emeeritus Herbert Kuurme on alapealkirjaks pannud «Kiriku ehitamine». Sarnaselt I köitele on teos kriitpaberil ja trükitud kohalikus trükikojas. Kaanekujundus on sama nagu I osal. 247leheküljeline raamat sisaldab rohkesti fotosid.
II köide kaasab aastaid 1947–1993, autori pensionile jäämiseni. Peamine on kiriku ülesehitamine, kuid pole unustatud kiriku elu ega muutusi ühiskonnas. Põgusalt on puudutatud õpetaja enda peret.
Kiriku ehitamine
Õpetaja Kuurme on selle perioodi jaotanud kolme järku: kirikuhoone ehitamine aastatel 1947–1952, kõrvalhoone ehitus ja keskkütte paigaldamine aastatel 1958–1960, tornikiivri püstitamine aastal 1969. Autor märgib enda kohta, et ta oli nii varustaja, jõudu mööda töömees, jooksupoiss kui ka organiseerija.
Töö juhatati sisse 1. juunil 1947 piduliku jumalateenistusega kaskedega ehitud kiriku varemetes. Tööde käigus leiti kukk aastast 1751. Vigastused parandati ja kukk leidis oma õige koha 1969. aastal taastatud tornis. 1949. a paigaldati kirikusse Tartu ülikooli kiriku sisustus (välja arvatud orel, mis oli antud Estonia teatrile). Alguses kasutati Pärnust saadud väikest orelit, ent siis saadi orel Viljandi Jaani kirikust.
8. novembril 1952 kirik pühitseti, kuigi pühakoda oli veel kellata. Raha koguti korjanduslaekaga annetusena ja osa töid tehti talgute korras, kus osalesid ka leerilapsed.
Aastaid 1953–1957 võiks nimetada oreliaastaiks. Küttele kulusid aastad 1958–60. Katlamaja esimesele korrusele ehitati korter, teisele ruum lastekoori harjutusteks ja piiblitundideks. Vajalikud olid soojendustorud ja radiaatorid – lõpuks saadi needki.
Nüüd oli küte olemas, kuid kirik vajas ka tornikiivrit. Taas oli vaja projekti, materjale ja ehitajaid. Muinsuskaitse andis 6500 rbl, s.o poole arvatavast ehituskulust. Tänujumalateenistus 15. novembril 1969 tähendas kiriku lõplikku valmimist.
Selle hiigeltöö taga olid Herbert Kuurme organisaatorivõimed, tema kordumatu enesekindlus ja äärmine töökus.
Kiriku elu
Herbert Kuurme märgib, et kirikuõpetaja põhiülesanne on jumalateenistuse pidamine, sakramentide jagamine ja ametitalituste tegemine, mis ei seiskunud ühelgi ehitusaastal.
Leeriõpetus toimus leerimajas. 1947. a leerilapsed (126 noort) õnnistati kiriku varemete vahel nagu ka järgmisel aastal (72 noort). 1951. aastal anti leerisaal traktorijaamale. 1952. aastal keelati leeritunnid. Leerilastele anti lugeda vajalik materjal, mida hiljem pidid üheskoos vastama. Kui leerisaali enam polnud, toimusid jumalateenistused kirikus. Surnuaiapüha jumalateenistusi jaanipäeval ei lubatud – igal aastal anti eri aeg. Aastaringselt toimusid ristimised, laulatused ja matused.
Õpetaja Kuurme abikaasa Asta vabastati koolitööst 1950. a algul. Temast sai 30 aastaks kirikukoori juhataja-organist. Kui Põltsamaa sai rajoonikeskuseks, võeti koguduselt kirikla ja Kuurmetel tuli kolida leerimajja.
Raamatu lõpus on ligikaudu 200 nime, kes mälestusraamatu II osa väljaandmist toetasid.
Lõpetuseks kordan seda, mida ütlesin juba I köite tutvustamisel: ka II osa liimköide lagunes ja veelgi «edukamalt».
Harald Rebane, Tartu Pauluse koguduse liige