Põltsamaal toimub täiskasvanute piiblikursus

EELK misjonikeskuse täiskasvanute piiblikursuse viies lend on lõpetanud ja Põltsamaa pastoraadis on algamas uus piiblikursus 24. jaanuaril.

Sinna on oodatud kõik, kes soovivad end harida Piibli ja usuga seotud teemadel.
Viienda lennu viimase kätteantud tunnistuse, mis kannab numbrit 92, just nii palju huvilisi on piiblikursus viiel aastal koolitanud, sai kätte Jaan Vaidla Nissi kogudusest, kes aasta kirikumuusikuks valiti.
Tavapäraselt küsitakse kursuslastelt, mida piiblikursus neile andis, ja Jaan vastas nii: „Ühtekuuluvustunde, võimaluse teadaolevat tunnetada ja tunnetatut teadvustada.“

Keset Eestit kokku
Kursus toimub Põltsamaa kiriklas ning seda korraldavad Põltsamaa koguduse õpetaja Markus Haamer ning Juuru koguduse õpetaja Kalle Kõiv.
Käsitletud teemad olid mitmekesised ning õppejõud kuulusid parimate hulka. Lektoreid oli nii Tartu ülikoolist kui ka usuteaduse instituudist.
Aasta peale jagunesid kaheksa kahepäevast kohtumist ja üks pikem väljasõiduga kokkusaamine suvel.
„Misjonikeskus selle kursuse noorte piiblikursuse eeskujul korraldas,“ rääkis Kalle Kõiv. „Leidsime just, et Põltsamaa on kohana hästi valitud, keset Eestit. Siiani ei ole koha üle keegi kurtnud, isegi need, kes saartelt on käinud.
Esimesed aastad oli kursus luteri kiriku keskne, aga siis tulid ka inimesed, kes ei olnud koguduseliikmed, mille üle me tundsime suurt rõõmu. See rikastas keskustelu ja nüüd viimaste aastate jooksul on iga kord mõni osaleja ka mõnest teisest konfessioonist olnud. Jätkame samas vaimus. Sama õppekava või meetodi järgi,“ lubas ta.

Õppida üksteiselt
Jõgevamaalt osales seekord kursusel Põltsamaa mees Heldur Lääne. „Kuigi kursusele tulin „valge lehena“, sain täpselt selle, mida tagantjärele mõeldes lootsin. Teoloogia paremik esinemas, vana kooli hea loeng, vastamise asemel seminar ja arutelu – koolituse parimad palad. Vähe on meie ajas ja ruumis kohta, kus just nende asjade üle saab mõtiskleda, veel vähem neid õppida. Kursus andis nii teadmise kui hea isikliku suhte ja vastuseid küsimustele.
Hea meel on, et kursusekaaslased olid merest järveni, üle Eesti. Lisas kaalu ja tähtsust. Heast klapist omavahel ei räägigi, nii iseenesestmõistetav oli see,“ oli ta kursusega väga rahul.
Kursuse viimasel päeval oli kohal ka misjonikeskuse juhataja Leevi Reinaru. „Täiskasvanute õpe on väga huvitav valdkond. Õppimine ei tähenda ainult seda, et keegi räägib ja õpetab, vaid täiskasvanud õpivad oma elukogemuste pealt, kuulevad palju rohkem ja neil tekib palju rohkem seoseid. Alati pole täiskasvanu õpetamisel tingimata vaja õpetajat, aga õnneks on meie kirikul palju häid õpetajaid, keda tasub kuulata. „See, et te olete saanud siin nädalalõpud koos olla, on andnud teile võimaluse õppida üksteiselt,“ ütles ta.

Vanusel ei ole piire
Küsimusele, kellele see kursus on, vastas üks kursuse läbiviijatest Markus Haamer nii: „Enamik meil on küll olnud luterlased, aga on ka teistest konfessioonidest kursuslasi olnud. On olnud siin ka inimesi, kes ei ole leeritatud ega kuulunud kirikusse. Tegelikult ei ole üldse mingit piiri. Mõeldud on see vanuses 30 ja peale, sest noorematele korraldab misjonikeskus ka piiblikursust. Aga kedagi me tagasi ei saada, noorim osaleja oli 20 ringis.
Kursus on neile, kes huvituvad vaimulikust elust, hea on, kui nad mõtlevad, et tahaks rohkem panustada. Oodatud on siis kõik. Iseasi, kui keegi tahab tulla selleks, et väga vastu olla – siis kas sel on mõtet?“
„Täiskasvanute piiblikursus täidab ühte seni tühja kohta. Meie kogudustes on pühapäevakool ja leerikool ning edasi usuteaduse instituut või Tartu ülikool. Vahepealset õpet neile, kes leerikursuse on läbi teinud, kuni selle kursuse käimapanekuni ei olnud. Põhjamaades täidavad seda kohta rahvaülikoolid,“ selgitas misjonikeskuse juht Leevi Reinaru.
„Lõpetanute arv 92 on väga suur ja näitab, et kursusel on head tulemused. Juba on seitse inimest läinud teoloogiat edasi õppima. Inimesed, kes koguduse juures töötavad, on saanud siit kindlasti tuge,“ lisas ta.
Küsides Kalle Kõivult, miks ta seda teeb, oli vastuseks: „Kui ettepanek on kirikuga seotud, siis tuleb „ei“ mul väga raskelt. Viis aastat tagasi oli rohkem aega, aga nüüd on see nagu osa elust, et koos Markusega teen seda. Rutiin kord kuus Põltsamaale sõita. See on vaimses mõttes toitev. Ükski õppejõud ei korda ennast. Teiste inimeste, tihti elukogenumate, kes on 60–70-aastased ja aastakümneid olnud kristlased, mõtteid kuulata ja neilt õppida on mulle hariv. Samuti õe-venna suhe või ühtne osadus kristlastega üle Eesti on väga oluline.“
Andra Kirna