Porvoo kirikuosaduse 20 aastat

Euroopa anglikaani kirikute ja Põhja-Euroopa ning Balti luterlike kirikute vahelise kirikuosaduse ajalugu ulatub kaugemale selle pidulikust sõlmimisest 1996. aasta sügisel, millest nüüd möödub 20 aastat.

Ühtlasi ulatub selle mõju meie kirikuellu üsna laialdaselt ja vahel ka küsimusi tekitades. Seetõttu on Porvoo osaduse 20. aastapäev ka hea võimalus mõtiskleda meie eklesioloogilise identiteedi ehk Kristuse kirikuks olemise üle.

Osaduse teke
Porvoo osaduskonna, nagu kõigi lahutatud kristlaskonnas oikumeeniliste lepete kaudu taastatud kirikuosaduste kaugemaks alguseks on muidugi nüüdisaegse oikumeenilise liikumise teke 19. sajandi lõpul. Reformatsiooni käigus tekkinud kirikkondadel oli kergem omavahelisi kontakte alustada ja õpetuslikke arusaamu selgitada. 1909. aastal loodi Rootsi (luterliku) ja Inglismaa (anglikaani) kiriku vaheline komisjon, mille töökokkuvõte leidis kirikute heakskiitu 1920. aastate alguseks.
Enne II maailmasõda sõlmisid ka Soome, Eesti ja Läti luterlikud kirikud armulauaosaduse leppe Inglismaa kirikuga. Baltikum oli pärast sõda okupatsioonide tõttu ära lõigatud, kuid Norra, Taani ja Islandi luterlike kirikute poolt toimus lähenemine dialoogile anglikaanidega 1950. aastatest alates.
Ring laienes, kui toimusid ka poliitilised muutused ja 1989. aastal algas Inglismaa kiriku ning Põhjala ja Balti (Leedu küll pisut hiljem) luterlike kirikute vaheline dialoog põhjalikuma osaduse ja kiriku nähtava või täieliku ühtsuse loomiseks. Inglismaa kirik kutsus kaasa ka teised Briti saartel toimivad anglikaani perekonna kirikud Šotimaal, Walesis ja Iirimaal.
See dialoog päädis 1992. aasta oktoobris Soomes Järvenpääl toimunud töörühma koosolekul ühisavalduse vastuvõtmisega. Porvoos oli toimunud pühapäevane ühine armulauateenistus ja sellest sai kirikuosadus oma nime. Võib-olla seetõttu, et Järvenpää kirikuosadus oleks olnud suuremale osale osalistest ehk mitte-soomeugrilastele lihtsalt üle jõu käiv. Foneetiliselt mõistagi.
Kirikutesisene arutelu ja osaduse n-ö ratifitseerimine kirikukogude tasandil võttis aega ja pidulikud allakirjutamise jumalateenistused toimusid alles 1996. aastal: 1. septembril Trondheimis (Põhjala regioon), 8. septembril Tallinnas (Baltikum) ja 28. novembril Londonis (Briti saared).
Hiljem liitusid osaduskonnaga veel Hispaania ja Portugali anglikaanid ning Suurbritannia ja Välis-Läti luterlased. Alul vaatlejateks jäänud Taani ja Läti luterlikest kirikutest sai esimene ajapikku täisliikmeks.

Osaduse sisu
Porvoo deklaratsioonis, mis on kokkuvõtlik osa kogu Porvoo ühisavalduse pikemast tekstist, määratletakse liikmeskirikute osadust kui kohustumist «jagama ühist elu töös/misjonis ja teenimises, palvetama üksteise eest ja üheskoos ning jagama võimalusi ja vahendeid» (B i). Osalevad kirikud on iseseisvad luterlikud ja anglikaani kirikud, mis pole ühendatud uueks superkirikuks ega oma tsentraalset juhtimist, kuid nende vahel sõlmitud osadus on siiski teatud mõttes siduv.
Osaduse sõlminud kirikud tunnistavad üksteist kui Kristuse kirikut täies mõttes ning on valmis üksteise liikmeid vastu võtma ja teenima. Deklaratsioonis öeldakse: «Me tunnistame üksteise kirikuid kui kirikuid, mis kuuluvad Jeesuse Kristuse Ühte Pühasse Katoliiklikku ja Apostlikku Kirikusse ning mis osalevad kogu Jumala rahva apostlikus töös» (A i).
Mõlema kirikliku traditsiooni jaoks kesksel moel hõlmab ühismeel esmalt Jumala sõna kuulutamise ja teiseks sakramentide tunnustamist: «Me tunnistame, et kõigis meie kirikutes jutlustatakse autentselt Jumala Sõna ning toimetatakse õigesti ristimise ja armulaua sakramente» (A ii).
Kolmandaks on vanakiriklikud usutunnistused esil usu reegli ja kokkuvõtte tähenduses: «Me tunnistame, et kõik meie kirikud jagavad apostliku usu ühist tunnistust» (A iii).
Neljandaks tunnustatakse üksteise ordineeritud vaimulikke ameteid, eriti piiskopiametit, kirikuühtsuse olulise märgina ja vahendina: «(iv) me tunnistame, et meie ordineeritud vaimulikud ametid on antud Jumala poolt kui tema armu vahendid ning et neil on mitte ainult Vaimu seesmine kutsumus, vaid ka Kristuse volitused läbi kiriku, tema ihu; (v) me tunnistame, et kõikides meie kirikutes on olemas ja toimib isikuline, kollegiaalne ja ühiskondlik ülevaatamine (episcope) erinevates vormides ning järjepidevuses apostliku elu, ülesande ja ametiga; (vi) me tunnistame, et kõik meie kirikud hindavad ja säilitavad piiskopiametit kui nähtavat märki, mis väljendab ja teenib kiriku ühtsust ning järjepidevust apostlikus elus, missioonis ja ametis».
Porvoo kirikuosaduse toimimiseks käivad koos kirikupead kahe aasta tagant, laiem hulk kirikujuhte nelja aasta järel ning kontaktgrupp igal aastal. Osadus avaldub vastastikusele liikmete teenimisele ja vaimulike vahetusele lisaks paljudes valdkondades, eriti teoloogiliste konverentside, noorte ja diakooniaalaste kohtumiste ning sõpruskoguduste kaudu.
Porvoo ühisavalduses leitav vaimuliku ameti ja eriti piiskopiameti tõlgendus on tugevalt avardanud ja mõjutanud meie kiriku enesemõistmist põhikirja ja kirikuseadustiku ning liturgia kujundamisel.
Tuleb aga tunnistada, et teravad väitlusküsimused, esmalt inimese soolisuse ja homoseksualismi näol, tekitavad ka lõhesid, mis jooksevad mitte ainult kirikute vahel, vaid ka läbi kirikute. Seda ka Porvoo osaduskonnas.

 

 

 

 

Tauno Teder,
Porvoo kirikuosaduse kontaktgrupi liige